Unenägudes ja unenägemistes on alati teoksil mingi tegevus. Seal toimub midagi. Kas see on mõtestatud või absurdne, sellele annad hinnangu Sina ise. Samas on vahest mõni absurdsus palju suurema sisuga kui selle vastandtoimingud.
Kirka unenäo nägija teab, et tema nägemused võivad olla täiesti ajuvabad, kus ei ole mingeid reegleid ega tabusid ja enamuse ajast, kui unenägija on oma teises reaalsuses, läheb kogu tema tähelepanu “tegevusele” – “teatrile”, mis seal toimub ja tähelepanuta jääb üks väga oluline mõõde…
Mis on need atribuudid ja vahendid, mida sa näed tegevusele lisaks? See küsimus tekkis mul just seoses viimase unenägemisega, kus minu Teise Ise teadvus juhtis tähelepanu asjaolule, et unenägemises saame “lollitatud” teiste teadvuste poolt sellise lihtsa mustkunstniku triki läbi, kus läbi tegevuse juhitakse Sinu unenägemise teadvuse tähelepanu konkreetsele tegevusele, millest Sa oled haaratud või lummatud ning kõik see, mis on väljaspool Sinu teadvus-fookust, jääb Sul märkamata.
See on inimese jaoks normaalne omandatud tajumise viis. Oma esimese reaalsuse elus ka vaatame kohe sinna suunda, kus käis kõmakas, mitte teisele poole, kus on vaikus, ja nii on kõikide asjadega.
Olles ärganud oma unenäos üles ja vaadanud paremat kätt täpselt sellisest asendist, kus pea oli maksimaalselt keeratud paremale õlale, lõug tugevalt surutuna vastu õlga ning pilk suunatud käele, ütles äkki mu Teine Ise, et nüüd on õige aeg hingata.
See pole mitte esimene kord, kus unenägemises üles ärgates soovitab või annab korralduse Teise Ise teadvus, kes laseb teha mingit konkreetset tegevust ja seda hingamise või mingi poosi võtmise läbi. “HINGA! HINGA SÜGAVALT ja vaata kogu ümbruskonda nii, nagu seal ei oleks midagi konkreetset, et kõik jääks häguseks,” ütles Teise Ise teadvus. Tegin nii ja samal hetkel märkasin, kuidas kogu unenägemise taust, mis kõik jäi ühe tervikuna nägemisvälja taha, hakkas liikuma, muutuma, tekkisid kujundid, elemendid, asjad, näod jpm, aga Teise Ise teadvus käskis neist lihtsalt mööda vaadata, sest need olid tähelepanu “neelajad”, kes püüavad teadvuse helendust, mis teises reaalsuses süttib Sinu ärkveloleku tõttu, summutada.
Samal ajal, kui kõike seda tegin, tajusin sidet kehaga, mis magas minu jaoks kuskil all…just niimoodi ma seda endale ütlesin: “Ahaa, keha magab seal all,” ja ma mõistsin, et minu füüsiline keha oli voodis samasuguses veidras poosis, kus lõug oli surutud paremale õlale, käsi rippus sirgelt üle voodi ääre, parem käsi oli kaardus pea kohal nagu mingil baleriinil ja jalad olid ühendatud nii, et parema jala suure varba ja sellest järgmise varbaga oli see lükatud vasaku jala achilleuse kõõluse peale ning jalad olid põlvedest krõnksus. Olen neid erinevaid poose enda jaoks ka enne üles joonistanud ja mingis varasemas teemas ka nendest rääkinud siin foorumis. Tean, et füüsilise keha asendid, isegi, kui need on alateadlikult võetud, järgivad teist reaalsust ja need on võtmed paljudele energeetilistele sündmustele. Sellepärast olen alati talletanud sellistel hetkedel need poosid ja teadmised, mis sellega on kaasnenud ja kasutanud neid järgmine kord sihtotstarbeliselt, kui on olnud soov jätkata samast kohast, mis eelmine kord pooleli jäi.
Nagu minu viimases kirjutises sai mainitud, näeme me teist reaalsust tükikaupa ja et seda hoomata, tuleb see ka tükkhaaval talletada, et lõpuks näha suurt pilti. Kõik need vahepealsed unenägemised ja unenäod on alati siduvad eelmiste suhtes. Siin on vahest loogiline järjekord, kuid tihti on see meie jaoks juhuslik (see tundub vähemalt nii). Teine Ise seletas mulle ükskord väga hästi, et kõik unenägemised toimuvad teise reaalsuse taustsüsteemis, mis järgib fibonacci jada ja kuna teadvus on eludeülene, siis toimuvad meie unenägemised erinevates tasandites erinevatel positsioonidel selle fibonacci jada lõikes, mis suure pildina on hiiglaslik spiraal, keerdudes ümber Kosmilise puu.
Meie eludeülene teadvus teab asju ja teeb asju ja selleks on tal omad atribuudid. Aga kuna enamus ajast me oleme nii hõivatud ja seotud oma kehalise mäluga, mille tulemusena püüame teist reaalsust tajuda samade võtetega, kus enamus infot on vaadeldav, siis neid atribuute me ei märka või siis ei pea neid piisavalt tähtsaks. Samas on neil väga oluline roll. Kui ma nägin kunagi unenägemises on esimest šamaanitrummi (detailselt) ja neid kujundeid ja sümboleid, mis olid seal peal, joonistasin selle kohta hommikul ärgates visandi.
Hakkasin töötama selle nimel, et see trumm ka esimeses reaalsuses valmis teha ja ülla-ülla!…minu ellu tekkis inimene, kes tõi looma naha, andis näpunäiteid ja tema kogemuse najal oli mul see trumm valmis. Trummipulga olin leidnud juba varem mererannast ja selle kaasa toonud teadmata, miks, aga teades, et see on oluline pulk. Järgmine hetk, kui ma seda trummi esmakordselt mängisin, viis see mind öösel reisile. Ärkasin unes üles, et mängin oma trummi ja see muutus laevaks-sõiduvahendiks, mille taga lendlesin, kui rakend ja see viis mind kohta, kus anti peapael, spetsiaalsete kujunditega, mis omakorda elasid. Edasi tekkis dilemma, et kuidas teha esimeses reaalsuses samasugune peapael, kus selle keskmes olev loom elaks, nii nagu ta oli teises reaalsuses?
Vastus sellel tuli aastaid hiljem ühes unenägemises, kus Teine Ise käskis seda peapaela kasutada ühes toimingus ja nii sai selgeks, et on asjad-atribuudid, mida pead tooma meie maailma, et saada sinna maailma ja on asjad-atribuudid, mida Sa kasutad seal maailmas, et tuua sündmusi siia maailma.
Tulles tagasi viimase unenägemise juurde, milles teostasin hingamist, tekkis äkki astraalkeha eraldumine. Jah, paljud meist on harjunud lahkuma maisest kehast astraalkeha kaudu, käies nii rännakutel, aga tehes seda unenägemises, on see alati mind paisanud kohtadesse, kus näed suurt pilti. Nii oli ka seekord. Tõuge, mis järgnes sellele, viskas mind süvakosmosesse, niikaugele, et ma tajusin endas korraks inimliku „hirmu“ hetke, kas leian tagasitee või eksin ära? Aga see oli ainult hetkeks, sest juba järgmine hetk, kui oli taotluse aeg, väljendasin seda kogu oma olemusega, öeldes Universumile tänu, et ta on niimoodi mind õpetanud! Imestasin ise ka, et olin sinna tulnud ainult selleks, et väljendada oma armastust ja tänu ja rohkem ei midagi isiklikku, nagu tihti taotlustega on 
Kui ma sealt tagasi hõljusin, said paljud puzzletükid jälle ühendatud ja üks nendest on see, mida ma täna jagan kõikide unenägijatega, et oluline on märgata neid atribuute, mis te saate, mida märkate oma unedes korduvalt ja mida te olete korduvalt ka unedes kasutanud. Näiteks on mingi käevõru, mida päris elus pole, või siis totakas müts, või kott. Äkki teil on mingi eriline riietus, milles olete ennast märganud või korduv inimene, keda päris elus ei tunne. Neid asju võib olla erinevas kujus ja vormis, mis ei teki lihtsalt „niisama“ meie teise realsusesse, vaid need on mõeldud kasutamiseks. On õnn, kui teile on Teise Ise kujul tarkmees teadvuses, aga kui seda pole, peate just niimoodi kombineerides tooma oma ellu suurusi, mis avardavad üha enam ja enam teie võimalusi. Meie tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega! Teadvuse teadlikkust saab avardada, ületades piire, mis võib olla pandud meie ümber endi või teiste poolt. Meie maailmas tekitame me tarasid ja tõkkeid loomadele, inimestele, veele, tulele, õhule…teises maailmas on samuti tõkked, aga ükski neist ei ole ületamatu. Siis, kui tuleb ette tõeline piir, mahub universum täpselt teie käte sirutuse vahele 
Teise Ise poolt anti mulle siia maailma kaasa „Universumi kallistamise harjutus“. Seiske sirgelt ja pöörelge vastupäeva ja kui see tuleb loomulikult, suunake enda teadvus kord üles pea kohale ja vaadake alla ning nähke ennast keerlemas vastupäeva ja järgmine hetk, kui see on ülevalt nähtud, viige oma teadvus alla, et näeksite jalgade poolt üles oma vastupäeva keerlemist ja vaadake uuesti! Kuigi te keerlete vastupäeva, on altpoolt vaadates see päripäeva! Kõikuge 3 korda kord üles, korda alla, vahetades teadvuse positsioone! (see on väga oluline, muutes jäiga teadvuse plastiliseks, lubades tal ületada parem-vasak äärmustesse kinnijäävat duaalsust. Kui see üles-alla teadvuse liigutamine tuleb raskelt, siis tee seda veel, kuni sul on lihtne vahetada positsiooni. Nüüd, kui see on nagu käkitegu, tee teadvusega 4 ringi ümber oma keha- täpselt keskelt, vaadates ennast kui ringi keskmes olevat-pöörlevat keha. Kui see on tehtud, mine oma voolava teadvusega oma kehasse, aga mitte pähe, vaid kaela ja laiali sirutatud käte ristumispunkti ja venita oma teadvus laiali sirutatud käte näpuotsteni ja nüüd kui see on tehtud ja sa tunned, kuidas Sinu teadvus, mis enne oli kui ümar pall, on laiali venitatud ovaaliks. Anna sellel taotlusel ulatuda universumi laiusesse, ajades ennast nii suureks, kuni Sinu teadvuse piirid tunnevad Universumi vastutulevaid piire ja ütle oma tänu! See, mille üle on Sul tänulik olla!
