Viimastes jututubades on olnud teemaks unenägemises peegli otsimine ja
iseendale (oma unenäo teadvusele) siis silma vaatamine.
Tänases öös leidsin ma toa, kus oli toimunud mõrv. Läksin selle koha peale ja
tundsin surma kohalolu külmavärinate saatel mind läbistamas.
Enesele ootamatult hakkas mu Teine Ise tantsima balletti, käed üleval pea kohal
nagu iluuisutajal, kes hüppas ühelt jalalt teisele ja tegi iga kord niksu.
Tean, et see kostub väga veidralt ja nii oli ka seda kogeda, aga samas oli selles
tegevuses mingi maagia, mis oli vajalik just selle koha juures.
Hetk pärast seda, kui olin oma tantsu lõpetanud, läksin samasse ruumi peegli ette
ja ütlesin taotluse, et näha, mida mäletab peegel sellest paigast.
Mõistsin, et ma ei ole unenäolaadses unenägemise reaalsuses, vaid päris kohas ja
see ongi siin kõik omamoodi astraalreaalsus, millest on mul võimalik osa saada
vaatlejana-tunnetajana.
Vaatasin peeglisse ja peeglis oli näha kõike muud kui mind, aga ma mõistsin, et
peegel näitab mulle oma loomisest alates algusest saati, mida ta kõik näinud on.
Istusin mugavalt lootoseasendisse ja hakkasin pingsalt ootama, millal peegel jõuab
reaalaega, et näha iseennast seal ees istumas.
See hetk tuli, nägin ennast korraks läbi mingi ajalise nihke, kus kõik, mida tegin, tuli
viivisega peeglisse, nagu oleks mingi masinakoodek vahel. Korraga kadus mu
nägu ära ja minu peegelpildist sai kuldne kontuur. Ei olnud nägu…mitte midagi ei
olnud, mis on selles elus isikupärane…
Äkki ütleb mu Teine Ise: “Vaata tähelepanelikult ja tunneta, mis tunne on olla,
kui sa enam ei mäleta, milline on su nägu. Nüüd oled sa kujuta kuju, kellel ei
ole enam nägu.”
Püüdsin hästi pingsalt meenutada oma selle elu nägu, kes ma olen olnud, aga ei
meenunud ei head nägu ega halba nägu…ühtegi nägu ei tulnud meelde. Koos
näoga olid kadunud ka kõik mu mälestused, kogemused, tunded, pildid inimestest
ja loomadest. Koos näoga oli kadunud lugu minust endast.
Ainuke, mis oli jäänud, oli see, et ma teadsin ja tunnetasin rohkem, kui kunagi
varem, et MA OLEN TÕELISELT OLEMAS.
Aga mul ei ole enam nägu, silmi, isikupära… ei ole enam MIND, teda, kes mäletab
nägusid, vaid on OLEMINE.
Kui sa tahad teada unenäomaailmas sinust peegelduva varju-kuju
peegeldusi, siis hakka harjutama:
- Istu mugavalt päevasel ajal peegli ette, hinga rahulikult ja vaata endale
silma. Puhasta mõtted ja lihtsalt vaata lõdvestunult 1+ minutit järjest.
Vajadusel pane kell helisema, mis annab märku, et aeg on lõpetada
harjutus. Harjutuse lõpus vaata oma käsi ja ütle kõva häälega: “Ma olen
unes.” - Iga kord, kui satud peegli ette, uuri pingsalt oma nägu just sellise
tundega, nagu oleks sa just praegu teadvusele tulnud ja püüad aru
saada, kus sa oled ja miks sa siin oled.
Neid tegevusi harjutades kutsud sa esile protsessi, kus sinu
sisemised peeglid hakkavad ennast avama sinu taotlusesamba toel!
Unenägemisteni!