Täna tahaks rääkida tõest ja õigusest.

Me kõik puutume kokku oma teadvuses igapäevaselt oma TÕEGA ja oma õigusega, samuti ka teiste teadvuste TÕDEDE ja ÕIGUSTEGA.

Iga indiviidi jaoks on tema Tõde ja Õigus alati prioriteetsed. Isegi, kui see välja ei paista ja inimene seda enda sees peidab, on tema sisemuse sügavuses allregistraator, mis kõik sissetuleva informatsiooni Tõe ja Õiguse spektrist lähtuvalt ära katalogiseerib.

Puutudes kokku Tõe ja Õigusega unenägemises, olen täheldanud mitut aspekti. Nimelt on vahest sinu teadvus üdini maiselt enesekeskne ja see lähtub ainult enda tõest ja õigusest ning kõik muud peavad sel hetkel taanduma. Või on see Teise Ise teadvusekeskne. Samas unenägijana tean, et tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega.

Pidevalt arengus olevate hingeteadvustena on meil võimalus Tõele ja Õigusele aga vaadata peale hoopis kolmandast vaatepunktist, kus ei ole sees esmesi ega teisi minasid/isesid.

Kui esimene on sinu enda esimese ja teise reaalsuse Tõde ja Õigus, siis teine on teiste Tõde ja Õigus, aga kolmas oleks kosmiline Tõde ja Õigus.

Olen suunanud unenägemises oma tähelepanu läbi taotluse sel hetkel, kui kaalukausil on just mingi informatsiooni kokkuvõte, kosmilisse teadvuse vaatepunkti nii, kuidas Universum näeb meid oma silmadega ja mõistnud, et on olemas ka JÄÄV, pidevalt OLEV ja mittekunagi muutuv TÕDE. Suurus, mis on sama vana kui Universum ja Jõud, kui reeglistiku luukere, mille tõekonstruktsioonile laotatakse laiali teadvused koos oma reaalsustega ja see on nn kolmas vaatepunkt, kuidas vaadata iseenda või teiste peale.

Inimesena puutun ma kokku väga tihti inimestepoolse jõuväljendusega, kuidas TÕE ja ÕIGUSEGA pekstakse, karistatakse, häbistatakse, käitutakse ülevaolevalt, surutakse alla…..ja see on nn TÕDE JA ÕIGUS, mis on keerdunud ümber Mina teadvuse. Aga olen puutunud ka kokku olukorraga, kus TÕDE JA ÕIGUST väänatakse sellepärast, et just nimelt seal sees ei oleks seda “MINU TÕDE”, et teised sellega kokkupuutes haiget ei saaks, sest MINA PILDID on haprad nagu jääkristallide peeglid, mis sulades upuvad iseenda pisarate voogu.

Kõik inimlikud Tõed on ajas ja ruumis muutuvad, kaduvad, ümber hinnatavad, teisendatavad, sest need on piiratud meie teadvuse teadlikkusega. Kui ME näeks suurt pilti, nii nagu Kosmiline teadvus vaatab kõike temas toimuvat oma tähetolmust vormitud peopesast, näeksime hoopis olulisemaid asja enda ümber ja meie sees – kõiges, millega suhestume.

Millisel juhul jõuab aga see muutumatu ja ajatu Tõde teadvuseni, kes on harjunud ja keda on õpetatud piiratud tõe raamides ja piiratud teadmiste tões?

Nii nagu Universumi kaja sosistas mulle, ütlen ma seda ka teile tema sõnade läbi:

“Sel hetkel, kui sa suunad oma teadvuse tähelepanu ja fookuse endast välja, olemise hetke kõige kaugemasse punkti, kaotad sa sideme oma TÕEGA. Sellel samal hetkel muutud sa kõiksuse osakeseks, teadvuseks, kes suhestub ükskõik mille või kellega absoluutses neutraalsuses, kus puuduvad inimlikud hinnangud ja väärtuste raamid, sest kõik on SUUR OLEMINE.”

Samal hetkel mõistsin, hoomasin ma varem hoomamatut. Ma suudan ka elus suhtuda hetkedesse, Mina-tõdedesse neutraalselt, hinnangut andmata ja võtan kõike, kui suures muutumises ja arengus olevat teadmist, kus gravitatsiooni poolt väändunud tõest visatakse välja kõik see, millel on ajaline maitse.

Ja nii ma naeratan lahkelt ja soovin kõike paremat kõigile, kes upuvad või siplevad oma väikestes tõdedes, sest ma tean, et ükskord, kui Universumi Suur “AJUPESUMASIN” lõpetab oma pöörlemise, saavad kõik teadvused näha enda olemise vormi kõige kaugemast punktist ja mõista hetke Tõdede tühisust ja ebaolulisust.

Kas sina võid alustada juba täna, hakates taotlema kõiksuse tajumise võimalust, nii nagu näeb Sind Universum oma hõõguvate Kotka silmade läbi?