Elu võib elada väga lihtsas võtmes ja mida vähem on sul väliseid mõjutajaid, kellega või millega sa oled seotud, seda kergem on hoida tasakaalu. Saan suurepäraselt aru Tolteekidest unenägijate meile päranduseks jäetud teadmistest ja selle taga peituvast filosoofiast.

Selleks, et olla hea unerändur/unenägija peab sul jääma igapäeva elus üle energiat, mida kasutada selleks. Olen ka varasemalt kirjutanud, et iga teadvus paneb ise enda jaoks kokku oma märgisüsteemi unes toimuvast ja ajapikku omab iga üks ise enda jaoks oma unenägude seletajat. Jah, on olemas kattuvaid elemente ja sarnaseid kohti, sest unenägijad käivad samades paikades, kohtuvad samade Jõududega, lahendavad samu ülesandeid. Ning teatud märkide/elementide unes nägemine võib sind meenutamisel paisata ärkveloleku staadiumis unenägemisse, mõistmisesse. Nimetan seda enda jaoks “avatud silmadega unenägemiseks”.

Mäletan selgelt ühte väga olulist unenägemist. Ikka on nii, et sa võid kogemuste tekkides hakata neid liigitama, olulised, vähem tähtsad, vapustavad, ettenägevad, KÕIGE OLULISEMAD jne. See unenägemine on “kosmilisest puust” mis kõrgus minu jaoks välja paradiisiaiast, täites universumi oma võraga ja kui juured olid põhjas, oli latv tipus ja sinna vahele mahtus kõik matemaatika, füüsika, astronoomia, hinged, teadvused, Jõud, kirjutamata ja kirjutatud seadused. Kõigel oli oma aeg ja oma koht, igal teadvusel oli oma kohake, oma rada. Kõik moodustas liikumises võrgustiku, iga liikumine jättis maha endas joone/mustri/teekonna, mis helendas mustava universumi tähesäras tühjuses roosakalt-lillalt, võimalik et ka violetselt (sest ma olen halb värvide määraja, nagu on elus selgunud). 

Selles unenägemises püüdsid kõik allpool olevad teadvused liikuda üles latva, kus oli kirgas valgus, selline, mis pimestas silmi, sest nii nagu iga teadvus jättis oma teekonnast violetsejälje, omas iga teadvus ka sära(kollakat, valkjat, kohati ka nagu teemanti värvi või siis merevaigu oranži). Miks ei saa ma öelda konkreetset värvi, sest nii nagu sa vaatad inimhinge, on selle kõiki värve…mõned domineerivad, mõned on tagaplaanil(sügavuses). Samuti oli selles unenägemises teadvuste vorm muutuva värviga, kuna liikumises need pöörlesid ümber oma telje ja värvus muutus.

Mida kõrgem oli teadvuse sära, seda heledamalt see mustaval taustal tõusis esile. Mida heledam oli see sära, seda suurem oli tema teadvuse teekonna jälg ja ulatus universumi piires. Vaatasin seda eemalt, nagu see ei puutuks minusse, sest ma olin vaatleja. Polnud oluline mu nimi, vanus, elatud elude kogemus, vormid, milles olin olnud…miski ei olnud oluline, peamine oli vahetu tõe mõistmine, suure pildi nägemine ja teadmine, mis on mis ja kuidas on kõik loodud suures kosmilises sümbioosis.

Kõige suurem valgus oli ladvas, kõige madalam all juurte osas ning kõik teadvussärad, kuigi nad liikusid mööda enda poolt valitud teed oli nende liikumise trajektoor sarnane teistele (spiraalne). Me keerleme ümber nähtamatu Jõu keskme ja nii nagu sa ei suuda puhta taevasina taustalt eristada tuult…annavad tuule olemasolust aimu pilvede liikumine, lehtede lennutus, liikuvad puuoksad või siis mahe tuuleõhk sinu näol.

Inimeseteadvuse jaoks on samuti paljud Jõud nähtamatud, ent siiski alati olemas ja neid on võimalik hoomata just meid ümbritseva läbi. Olgu see kas teised teadvused või muu mateeria, mis meid kujus ja vormis ümbritseb. Universum kõneleb meiega läbi teiste teadvuste ja vormide. Me saame endast paremini aru tänu teistele, kuidas me nendega suhestume, mida meile vastu peegeldatakse või otseselt antakse. Nii nagu peeglis on võimalik näha enda füüsilist kuju, on võimalik energias näha sinu suunas kiirguvat energeetilist peegelpilti, mis saab arusaadavaks ja tõlgitavaks just ajas ja ruumis nüüd ja praegu läbi sinu kõikide meelete.

Selles unenägemises oli minu jaoks väga oluline roll liikumine-teekond alt üles ja seda mitte spiraaselt vaid sirgjooneliselt-püstloodis. Sain aru, et spiraalne liikumine on universumi loomuliku rütmi võnkumise lainetega kooskulgemine. Aga teadvusel, kes tahab kõike ja kohe, on võimalik liikuda sirgjooneliselt punktis A punkti O. Hoides kokku energiat, tehes kõik teekonnad enda jaoks maksimaalselt otseks.

Sama võimalus on meil ka elus. Minna otse….või ringiga. Mõlemal on omad eelised. Selge on see, et mida pikem ja suurem on „ringiga“ minek, seda suurem võimalus on kogeda teekonnal „asju“ , samas ei pruugi see olla alati nii, kuna teadvus on rohkem kui pool sellest ajast „ära“ ning ei hooma midagi kõikidest vaatamisväärsustest/kogemistest, mis sellel teekonnal osaks saab. Otse minnes säästad hulk aega, näed palju vähem, aga see võimaldab sul näha jälle suuremalt.

On inimesed, kes tegutsevad eesmärgi põhiselt. Nad teavad enda jaoks Algust ja Otsa. On neid kes saavad sellest teadlikuks sinna jõudes, või teel selleni. On neid, kes lihtsalt lasevad ennast ajaga ja massiga kaasa viia ja kulgevad rahulolus ja õnnes, sest universum teeb kõik nende eest ära. Mis on parim? See, et kõigil on õigus oma teele, oma tundele, oma elule. Sa võid lubada endale nii ringi minemist kui otse teed. Keegi ei saa sind piirata, käskida, karistada selle eest, millise teekonna valid sina kas oma füüsilises vormis või energeetilises teadvuses. Me kõik liigume alt üles, ülevalt alla. Me kõik oleme kõigiga seotud, risti-rästi hingeteadvuste võrgustikus. Me kõik anname oma panuse kellegi, millegi jaoks ja meil kõigil, kes on mis iganes teadvusevormis, on oma kindel koht ja panus KÕIKSUSES.

Selles unenägemises joonistus välja veel üks väga oluline detail. Kui ma liikusin sirgjooneliselt üles poole tuli mulle vastu kosmilisepuuvili. See oli peegelsile, selle pealt peegeldas vastu kõiksus, teadmine, arusaamine, mõistmine, suur pilt, armastus.

Mu teadvus võttis selle piltlikult öeldes kätte, vaatas selle põhjatusse sügavusse, naeratas ja lasi lahti ning mu hingeteadvusesse kirjutati igavesti järgmised sõnad:

„Kosmilisepuuvili ei ole söömiseks, vaid see on mõistmiseks, sest selles on kirjas hingeteadvuse arengu elukood!“

Ausalt, ma ei saanud sellest pikalt aru. See oli väga intrigeeriv, sest kui on midagi millest ei saa aru…on see midagi väga suurt või sellist, millest ma pean aru saama.

Tänane selge uni Kotkast, 3 hundist kes mängisid preeriarohus jänest…kus ühe hundi hall selg oli kui jänese kasukas ja kahe hundi sabad moodustasid püstloodselt „jänesekõrvad“ jättes kaugusest mulje, kui eriti rasvasest jänesest, paiskas mu lahtiste silmadega unenägemisesse kus meenus kosmilisepuu unenägemine. Äkki ma mõistsin.

Kosmilinepuu kasvas välja paradiisiaia keksmest. Eeva andis Aadamale õuna….või siis Aadam võttis Evalt õuna. Õuna süües, kadus iidne teadmine ja tarkus ühenduses ja inimkond langes…

See on üks jutustus, paljudes erinevates vormides, erinevatel rahvastel ja kultuurides, sarnaste sugemetega ent vahest detailides erinev.

Valik otsetee ja ringi minemise vahel peitub meie otsuses, kas sööme seda vilja või mõistame, teadvustame ja laseme lahti, sest see vili, kus peal oli kirjas teadvuse elukood, oli ei miskit muud, kui lihtne ARMASTUS. Kosmiline ARMASTUS, suurem kui Universum. See kas on sinus või pole. Kui seda pole, tuleb see leida, esitades endale taotlus, soovida seda tunda, kogeda mõista nii nagu see on mõeldud elukoodis. Ja saada aru, et Kosmiline Armastus on Vaba!