Meenutasin hommikul öiseid nägemisi, kui teadvusesse sõitis sisse sõnapaar “inimpuzzled” ja see oli selline suur ja särav peakiri, mis kohe silma hakkas 🙂

Unenägemise pikaaegne mõjutus teadvusele on see, et sa õpid mahukat infot kokku pakkima oma märksõnade ja jooniste kaudu, samuti õpid asjadele pealkirju panema. Peakirjad on tegelikult ülimad kokkuvõtted lugudest, mis nende all lahti rullub.

Niisiis “Inimpuzzled” ja see ei olnud pelk pealkiri, vaid ma nägin samal hetkel ka suurt pilti, kus inimesed olidki puzzle kujudega laiali jaotatud 16:9 suhtega ristkülikul.

Näha ärkvelolekus teise tähelepanu asju on väga sarnane unenägemisele ja väga tihti pärast mõtlen, et aga kuidas ma tööle sain….? Kes autot juhtis? Kas sa ikka foorides põlevaid tulesid märkasid jne? Teises tähelepanus olemine on ülim fookus, mida olen märganud enda toimetamiste peal ja sinu füüsiline keha ja teadvus on kuskil kaugel esimeses reaalsuses oma esimeses tähelepanus automaatrežiimil.

Vahest inimesed ei oska oma seisundeid kirjeldada ja  anda neile nimetusi, eriti, kui tavateadus nendest ei räägi, sest see jääb väljaspoole “mainstreemi” aga, kui sa tunned, et ka sul on sarnaseid ära käimisi, siis tea, et sa ei ole kuhugi eksinud, vaid jalutad oma teise ise teadvuse teises tähelepanus ja sul endal on sulle rääkida/näidata mõni oluline tegur, mida sa ilmselt ei ole veel oma esimeses ises teadvustanud.

Piisas pilgust peakirjale “inmipuzzled” kui iga puzzle muutus 2d-s laotuvaks inimpildiks , mis ühendusi omavahel külgepidi, moodustades suure pildi. Selle pilguheitmisest piisas, et mõista. Inimestena me oleme ka nagu puzzle tükid üksteises suhtes, mõni tükk sobitub teisega ideaalselt mõnda võid pöörata ja väänata, aga see ei leia kunagi nii kiiresti oma kohta, kui mõned teised. Nii nagu suhted inimelus, kus osadega võid sa sobida kokku esimesest hetkest ja osadega ära mitte üritagi kokku sobivust, sest sellest ei tule midagi välja.  Aga igal puzzletükil on alati oma koht, küsimus on selle koha leidmises ja sinna õigesse kohta paigutuses.

Selles teise ise nägemuses pidid puzzled ise oma koha leidma (tõmbasin seal kohe paralleeli inimestega, kes ka peavad ise siin oma koha leidma) ja enamus liigutas ennast ise, aga olid ka sellised tükid, kes jäid paigale, kuhjadesse, kes ei liikunud kuhugi ja nad türügiti kohu aeg välja kaugemale sellest pildi keskmest. Huvitav oli see, et kõik kõige liikuvamad moodustasid suure pildi tuumiku. Samas suures plaanis oli tähtis kogu pilt ning alles siis, kui kogu pilt sai kõikidest tükkidest kokku, hakkas see helisema, nagu koor: „nagu suur laulev koor, kes laulab omaenda laulu“ ja selle laulu vibratsioon oli tajutav võngetena.

Igasuguses nägemist, mis salvestub on võimalik tagantjärgi vaadata, peatada, märgata detaile, nagu vaataks korduvalt ühte ja sama filmi. Olen märganud, et inimesed, kes on ka unenägijad, neil on sarnane maailmas toimimise viis ja oskus ennast vaadata igas plaanis ühel ja samal hetkel, samuti ka märgates oma mitmekihilise teadvuse avaldumisi enda mõistuses.

Pärast tagantjärgi uuesti vaadates üle värskelt nähtud mineviku hetke, pöörasin tähelepanu nendele inimpuzzledele, kes kiiresti ja jõuliselt sobitusid ja ka nendele, kes üldse kuidagi ei sobitunud, sest igasuguses nägemises, olgu see udune, selge , unes või unenägemises on väga oluline sündmuste toimumise järjekord ja samuti objektide liikumine. Iga puzzle oli oma ette kunstiteos, samas moodustasid puzzlede erinevad grupid omaette koloonia, kus olid sarnased värvid ja lõpuks, kui  ma seda suurt pilti kokkupanduna uuesti vaatasin, meenus mulle bioloogiast rakk, täies oma eheduses. Hakkasin pärast seda mängima mõttega, kas me võime universumi käsitleda, kuid hiigel rakku ja kas me võime pöördvõrdeliselt näha väikses rakus tervet universumi?  Mis oli aga märkimisväärne….need puzzled, kes ise oma kohta ei leidnud ja olid kuhjas, väristati ühel hetkel meeletu vibratsiooniga (nagu töötaks teetööde tihendusmasin) oma õigesse kohta nähtamatu Jõu poolt.

Oma unenägemise  raamatus  Printsess Lualoke Teise Ise tegemised käsitlen ma sarnast toimumist kui „Jõupööret“, kus Jõud pöörab sind sinu enda eest, kui sa seda pole suuteline tegema, et leida oma õige koht, mis on alati sinu oma olnud ja mida võid käsitleda igavikulise ajatu koduna.