Unerändur

Autor: Unerändur Leonhard

  • Inimpuzzled

    Meenutasin hommikul öiseid nägemisi, kui teadvusesse sõitis sisse sõnapaar “inimpuzzled” ja see oli selline suur ja särav peakiri, mis kohe silma hakkas 🙂

    Unenägemise pikaaegne mõjutus teadvusele on see, et sa õpid mahukat infot kokku pakkima oma märksõnade ja jooniste kaudu, samuti õpid asjadele pealkirju panema. Peakirjad on tegelikult ülimad kokkuvõtted lugudest, mis nende all lahti rullub.

    Niisiis “Inimpuzzled” ja see ei olnud pelk pealkiri, vaid ma nägin samal hetkel ka suurt pilti, kus inimesed olidki puzzle kujudega laiali jaotatud 16:9 suhtega ristkülikul.

    Näha ärkvelolekus teise tähelepanu asju on väga sarnane unenägemisele ja väga tihti pärast mõtlen, et aga kuidas ma tööle sain….? Kes autot juhtis? Kas sa ikka foorides põlevaid tulesid märkasid jne? Teises tähelepanus olemine on ülim fookus, mida olen märganud enda toimetamiste peal ja sinu füüsiline keha ja teadvus on kuskil kaugel esimeses reaalsuses oma esimeses tähelepanus automaatrežiimil.

    Vahest inimesed ei oska oma seisundeid kirjeldada ja  anda neile nimetusi, eriti, kui tavateadus nendest ei räägi, sest see jääb väljaspoole “mainstreemi” aga, kui sa tunned, et ka sul on sarnaseid ära käimisi, siis tea, et sa ei ole kuhugi eksinud, vaid jalutad oma teise ise teadvuse teises tähelepanus ja sul endal on sulle rääkida/näidata mõni oluline tegur, mida sa ilmselt ei ole veel oma esimeses ises teadvustanud.

    Piisas pilgust peakirjale “inmipuzzled” kui iga puzzle muutus 2d-s laotuvaks inimpildiks , mis ühendusi omavahel külgepidi, moodustades suure pildi. Selle pilguheitmisest piisas, et mõista. Inimestena me oleme ka nagu puzzle tükid üksteises suhtes, mõni tükk sobitub teisega ideaalselt mõnda võid pöörata ja väänata, aga see ei leia kunagi nii kiiresti oma kohta, kui mõned teised. Nii nagu suhted inimelus, kus osadega võid sa sobida kokku esimesest hetkest ja osadega ära mitte üritagi kokku sobivust, sest sellest ei tule midagi välja.  Aga igal puzzletükil on alati oma koht, küsimus on selle koha leidmises ja sinna õigesse kohta paigutuses.

    Selles teise ise nägemuses pidid puzzled ise oma koha leidma (tõmbasin seal kohe paralleeli inimestega, kes ka peavad ise siin oma koha leidma) ja enamus liigutas ennast ise, aga olid ka sellised tükid, kes jäid paigale, kuhjadesse, kes ei liikunud kuhugi ja nad türügiti kohu aeg välja kaugemale sellest pildi keskmest. Huvitav oli see, et kõik kõige liikuvamad moodustasid suure pildi tuumiku. Samas suures plaanis oli tähtis kogu pilt ning alles siis, kui kogu pilt sai kõikidest tükkidest kokku, hakkas see helisema, nagu koor: „nagu suur laulev koor, kes laulab omaenda laulu“ ja selle laulu vibratsioon oli tajutav võngetena.

    Igasuguses nägemist, mis salvestub on võimalik tagantjärgi vaadata, peatada, märgata detaile, nagu vaataks korduvalt ühte ja sama filmi. Olen märganud, et inimesed, kes on ka unenägijad, neil on sarnane maailmas toimimise viis ja oskus ennast vaadata igas plaanis ühel ja samal hetkel, samuti ka märgates oma mitmekihilise teadvuse avaldumisi enda mõistuses.

    Pärast tagantjärgi uuesti vaadates üle värskelt nähtud mineviku hetke, pöörasin tähelepanu nendele inimpuzzledele, kes kiiresti ja jõuliselt sobitusid ja ka nendele, kes üldse kuidagi ei sobitunud, sest igasuguses nägemises, olgu see udune, selge , unes või unenägemises on väga oluline sündmuste toimumise järjekord ja samuti objektide liikumine. Iga puzzle oli oma ette kunstiteos, samas moodustasid puzzlede erinevad grupid omaette koloonia, kus olid sarnased värvid ja lõpuks, kui  ma seda suurt pilti kokkupanduna uuesti vaatasin, meenus mulle bioloogiast rakk, täies oma eheduses. Hakkasin pärast seda mängima mõttega, kas me võime universumi käsitleda, kuid hiigel rakku ja kas me võime pöördvõrdeliselt näha väikses rakus tervet universumi?  Mis oli aga märkimisväärne….need puzzled, kes ise oma kohta ei leidnud ja olid kuhjas, väristati ühel hetkel meeletu vibratsiooniga (nagu töötaks teetööde tihendusmasin) oma õigesse kohta nähtamatu Jõu poolt.

    Oma unenägemise  raamatus  Printsess Lualoke Teise Ise tegemised käsitlen ma sarnast toimumist kui „Jõupööret“, kus Jõud pöörab sind sinu enda eest, kui sa seda pole suuteline tegema, et leida oma õige koht, mis on alati sinu oma olnud ja mida võid käsitleda igavikulise ajatu koduna.

  • Kelle palvet Jumal kuulab?

    Igal unenägijal on oma agenda, mida ta järgib oma hingetee protsessis. See tähendab, et ta tunneb huvi enamuses vaid nende asjade suhtes, mis on tema selle elus missioonis olulised.

    Tean, et paljude jaoks on elueesmärk dilemma ja tihti peale jääb see inimese jaoks lahti mõtestamata. Nii nagu unenägemises Kosmillne teadvus ütles, ei ole oluline, kas sa tead oma eemärki ja eksisteerimise mõtet, oluline on pidevalt edasi liikuda ja mitte jääda nurka ennast haletsema, kui elu sind jõupöördega jalust rabab.

    Minu tänases öös olid vastamisi kaks osapoolt, kus mõlemad palusid enda jumalalt, kõik võimsalt loojalt, kes on algallikas, endale võitu. Et nad suudaksid purustada vaenlase ja hävitada nende soo…

    Nägin, kuidas universum võttis inimkuju kosmilises kõiksuses, kuidas need vägevate kuningate palved jõudsid mõlemad algallikasse ja nähtu poolest universumi südamesse, mis asus selle suure võimas kogu tsentris. Üks palve tuli selle kuju paremalt poolt käest ja teine mööda vasakut, liikudes nagu mööda tähtedest tehtud veresooni, kohtudes looja südames.

    Ja siis uus ja võimas looja vaatles oma paremat kätt, mis oli universumi ainest tehtud ja vasakut kätt, mõlemad olid ühe terviku osad ja küsis retooriliselt, et kas ma pean siis hävitama osa oma tervikust, et saaks parema poole soovid täidetud, või pean ma hävitama osa paremast, et saaks vasaku poole soovid täidetud?

    Looja ei teinud midagi ja sirutas käed laiali ja lagunes kõiksuseks.

    Maised kuningad aga kirusid ja needisid jumalat, et ta on neid hüljanud, et ei aita saavuada võitu…

    Ka elus on nii, et me valime endale alatedlikult vastased, või leiame kellegi, kes meile ei meeldi, et olla pidevalt nagu pahane tema peale või saaks oma neg.energia välja valatud.

    Aga äkki aitab? Äkki võiks täna olla see, kui sa mõistad, et olla parem või halvem on täpselt samaväärsed. Teha head või teha halba, on täpselt samaväärsed, sest mõlemad on äärmused ja kalduvad tasakaalu keskmest kõrvale.

    Äkki lihtsalt oleks, elaks, otsiks, leiaks ja täidaks oma hingetee elu eesmärki arnegus ja lõpetaks ühe ja sama energia duaalse eristamise ja liigitamise enda MINA ja EGO tahte järgi?

    Näe suurt pilti ja mõista, mis on sinu jaoks oluline ja ela oma elu nagu sõdalane, südamega rajal, kus kõik on imetlusväärne ja ilus.

    Kõik ongi ilus.

    Üks lause öeldi veel Teise Ise poolt, kui ärkasin. “Kui sa tahad kogeda elu hurma, pead enne nägema oma surma!”

    Unenägemisteni

  • Taotlused kahes suunas

    Kas sa oled kunagi tundnud, et oled duaalne kaksikolend, kelle üks osa on siin ja teine hõljub kuskil teises reaalsuses?

    Unenägijad õpivad oma esimese ise teadvusega teises reaalsuses väljendama oma taotlusi, mis unenägemiseruumi ja seal toimuvat tegevust mõjutab/muudab.

    See on ju põhiline osa, millega unenägemisega tegelev inimene tegeleb. Õpib avastama taotlustejärgset rada.

    Tahan anda teile ühe õlekõrre. Nimelt duaalse kaksikolendi jaoks, nagu me oleme oma esimeses ja teises ISES, on taotluse taga JÕUD-VÄGI ning sellele järgneb alati olukordade, tegevuste, toimingute muutus. St et nii, nagu meil on võimalik öelda taotlusi unenägemise ruumis ja need täituvad seal vastavalt teie teise ISE poolt soovitule, on võimalik öelda seal taotlusi siia esimese ISE maailma.

    See tähendab, sa ei muuda unenägemise ruumis seal toimuvat, vaid paned kogu oma taotluse VÄE JA JÕU sinu praeguse maise keha maailma!

    Olen seda teinud, muutes siin maailmas inimeste käitumist minu ja ka olukordade suhtes, mida tean tulemas, aga mida ei taha kogeda nii, vaid just naa, kuidas taotluses end väljendasin.

    Teadvustatud taotlus töötab kahte pidi, aga unenägemise maailmas on sellel võimendus, kui sa suudad seda sünergias öelda läbi mõlema ISE teadvuse.

    PS. Taotlus peab olema harmoonias ja kooskõlas sinu TÕELISE OLEMUSEGA, sellisena, kes sa oled ajatu HINGETEADVUSENA, sest unenägemise maailm ei raiska energiat, vaid on optimeeritud seda kasutama sinu hüvanguks. Sa saad mõjutada sealt siia poole ainult neid asju, mis on kooskõlas Sinu sõdalase raja ja arenguga.

  • Reaalsed unenäod

    Reaalsed unenäod, kui hetke paratamatus..Igal ühel tuleb ette unenägusid, mis on nii reaalsed ja kus sa oled ka teadvusel kogu oma maise teadvusega, aga siiski võtad toimuvat 1:1-le.Nimetan selliseid unesid kasvukohtadeks, ehk võimaluseks näha ennast olukordades, kuhu reeglina me ei satu ja mõista, millest me oleme tehtud ja kuidas käitume šhoki olukorras.

    No milline on üks šhoki olukord? See pole see, kus sa ei leie oma sokke üles 😀 aga näiteks selline hetk, mis mul täna öösel oli, kus selgus, et mina ja mu lähedane on mõistetud surma ja enne seda ka natuke piinatakse…

    Minult küsisti, et mis on minu viimane soov? Millegipärast soovisin ma näha oma vana menotrit ja ülemust Kaljut ja ütlesin talle, et olen väga tänulik kõige selle eest, milles ta mind elus õpetas ja ka oma jõudumööda abistas. (Pean mainma, et inimene on juba ammu manalas).Kalju nägi välja nagu tõeline kalju ja võttis selle tänu vastu. Minu süüdimõistja aga rebis mind piinapingile ja hakkas elavat liha surkima, et tal oleks lõbus. Panin äkki käe tema hinge sisse ja ütlesin, et ma mõistan, miks sa oled selline teadvuse, kes soovib teisi piinata ja neile haiget teha, ma mõistan, miks sa oled sellina hingetu ja südemetu…sul ei ole ei hinge ega südant ja sellepärast ma anna sulle andeks, sest sinust pole midagi muud tahta siin maailmas. Mees lõpeatas piinamise ja tõmbus eemale, tekkis tunne nagu oleks miski teda puudutanud ülevalt poolt.

    Läksin seina äärde ja ütlesin, et noh, nüüd võite tulistada ma olen täiesti valmis. Ise veel mõtelsin, et soh…sjuksed reaktsioonid ja sa ei palugi oma elu eest, vaid võtad muuseas nagu…et noh tapke nüüd ära, olen siin küllalt olnud. Unenägu aga peatus, kõik tegelased peatusid, seisin seal ja mõtelsin, et ilmselt on aeg ärgata, sest midagi ju ei toimu.L

    Läbi selliste unede on alati võimalik vaadata ennast seestpoolt, millised on sinu reaktsioonid, emotsioonid, kui veidrad võivad olla meie soovid või mõtted ja teadke seda, et ka unenäos kriisis või nnn šhoki hektel me käitume oma Tõelise MINA baasilt, sellisena nagu me oleme. Ärge üllatuge, meie kaks mina erinevad üksteisest väga palju

    ;-)Unenägemisteni

  • Kas vaatleja või vaataja?

    ELu on võimalik elada, et oled kas vaatleja või vaataja.

    Unenägudes on samamoodi, et oled kas vaatleja või vaataja.

    Unenägemises saab sinust aga vaataja, kes vaatleb läbi isikliku ajatu HINGE MINA, taustsüsteemi, tegelasi, iseennast.

    Olen mõelnud, mis on unenägemise suurim väärtus minu jaoks olnud läbi elasud elu? Vastusena võin öelda, et sellks on just see ajatu HINGE MINA iseenda erapooletu vaatlus, kus sa näed ära kõik oma kõverused ja kumerused, tõed ja valed, emotsioonid ja selle peidetud varjud, mida enda eest hingehinna eest peidad.

    Sinu sisse ei näe keegi paremini, kui Sina Ise. SINA ISE oled kõige paremini hoomatav just selles teises reaalsuses, kus ei ole teisi mõjutajaid.

    Unenägemine on just see instrument, mis võimaldab sulle sinu SINUGA olemise aja ja annab pärast tagantjärele analüüsi võimaluse kõrvutada SINU päevast mina öise MINAGA.

    Kui need sõnades mõtetes ja tegudes, oled sa sina ise. Kui need lahknevad, on üks neist rohkem sina, kui teine.

    Kas sina oled jõudnud iseendani? Kas sa tead, milline on sinu öise mina nägu, tema mõtted ja tunded?

    Kas sa tead, mis soovitusi sosistab sinu öine mina sulle, et sa oleks päevases minas täiuslikum?

    Unenägemine on eludeülene teekond Iseendani koos kõikide ajatute eludeüleste mälestuste kildudega, mis aegajalt mosaiigina sinu ette laotatakse, et sa näeks natuke suuremat pilti iseendast ja et sa ära ei unustaks oma tõelist MINA.

    Unenägemisteni

  • Kus magavad need, kes ei tea, et nad magavad?

    Kus magavad need, kes ei tea, et magavad?

    Tänane teadvustatud hetk viis mind lapsepõlve mängumaale esimese kooli ette (Õismäe 9 kk). Sain aru maastikust, et kooli enam pole, aga koha nimetus oli ikka minu mälus selline.

    Kooli eest lookles kandiline tunnel, mis oli täis pikitud inimesi. Magavaid inimesi. Pressisin nende vahelt läbi otsides ühte konkreetset nägu, aegajalt peatudes ja sirutades oma parema käe nende lõua alla nagu kaaluks teadvust. Kõik magajad hoidsid silmi kinni ja kui neid puutusin, pigistasid veel rohkem silmad kinni, et keegi ei saaks aru, et nad ei tea midagi…

    Kogu see tunneli täis inimesi magas sügavas teadmatuses. Teine Ise kommenteeris, et need, kes ei ole unenägijad ja teadvusel, magavadki siin oma teadmatuse und ja ärkavad hommikul, öeldes:

    „Ma ei näinud unes midagi…“

    Tegin hirmus valju häält, et neid üles äratada ja leida enda poolt otsitav isik, aga kõik „sügavas unes olevad isikud“ vajusid veel sügavamale mitte teadvuslikku seisundi. Mõtlesin, et pagana zombidetunnel…käi siin ringi ja otsi neid taga 😀

  • Sombreeromees

    Läbi teiste kogemuste saad nippe, kuidas tervendada oma hinge, kuhu on aegade jooksul kogenud nii mõndagi. Unenägemise maailm, mille paralleelmaailmad on minevik ja tulevik, seda võimaldabki. Allpool üks näide, et kogetud hetkeemotsioonide tippe, ehk teadvuse kõige helendavamat osa on võimalik näha läbi aegruumi kihutamas ja sellele on võimalik ligi pääseda, kui tead, mida pead oma unenägemise maailmas taotlema, kellega kohtuma või mismoodi toimunud sündmusele lähenema.

    Tahan tänada kõiki osalisi, kes käisid 🙂 unenägemise viimases jututoas, mis kujunes välja hoopis teistsuguseks kui alguses planeerisin. Lisaks maise maailma esindajatele tegi külalisetteaste hr. Surm ja Unenägemise maailmast meie reaalsusesse juba mitu aastat varem siia elama asunud Allyst Sombreeromees (kes oli kohal, see tundis ja teab).

    Tänud Irje Sirgi Sombreeromehe sõnumite tõlkimiseks antud kommunikatsioonivahendite tutvustamise eest, mis osutus nii huvitavaks, et ajatu Hingenõid Laine piinas varahommikuni oma küsimustega kõiki koduvaime ja Sombreeromehe sõpru 😃 (kui täpne olla).

    Nagu üritusel Sombreeromees läbi lusikate tõlkesüsteemi ütles, soovis ta minuga kohtuda Unenägemises ja ta lubas, et ei tule ei mehe ega naise kujul, vaid muud moodi. Sombreeromeest sõnast, härga sabast!

    Nägin oma tavalist unenägu, kui äkki hakkasin hüüdma oma unes kõva häälega, mis meenutas natuke ka seda last, kes püüab meelitada päkapikke välja: „Sombreeromees, Sombreeromees!“

    Asupaigaks oli mägine maastik, öö, kuuvalgus ja suured okaspuud. Minu ees kõrgus hiiglaslik palkhoone, millel oli pealtvaates risti kuju ja eestvaates meenutas pigem mõis-linnust kui kirikut. Seisin monoliitidest trepil, hüüdsin TEDA.

    Äkki tekkis tuul ja võimas kohin ja kuulsin teda vastamas, et ma tuleks majja!

    Läksin sisse ja mind üllatas selle maja avarus. Nii paremal kui vasakul tiivas olid suured uksed, kuid hetkel mind sinna ei tõmmanud ja ma liikusin otse ruumis sees oleva altari poole, mis tegelikult polnud altar, vaid hiiglaslik MENÜÜ tahvel. Mõtlesin, et nüüd olen ma põnevas kohas, mis ei ole kirik, ega ka söögikoht, vaid see on väga tuttav koht, vähemalt Teise Ise jaoks. Hüüdsin uuesti Sombreeromeest, et kus ta siis on, et tahaks näha, nagu kokku lepitud.

    Samal hetkel ilmusid tühja menüü peale tekstid ja ma sain aru, et tegu on sellise tahvliga, kuhu peale tuleb tekst TEMALT.

    Tekst algas suurte tähtedega ja oli ingliskeelne. Mõtlesin, et oijaa…ma pean seda siis tõlkima hakkama. Suunasin oma nägemise fookuse tekstile, kui märkasin, et tekst muutub iga reaga väiksemaks ja lõpuks oli mul tunne, nagu oleks silmaarsti juurde sattunud 😃

    Aga mul on ju kotkapoja silmad ja polnud teemaks näha seda kõige alumist rida 😉 Sombreeromees aga oli varunud mulle üllatuse. Lisaks keelele ja silmaarsti harjutusele keeras ta ka tuled maha, et ma võimalikult „kehvalt“ näeks. Samal hetkel sain aru, et ta testib mind 😃 Kõige lihtlabasemal moel, nagu ma testin siin Maal kaaskodanikke unenägemise vallas 😃

    Teadsin, et ma ei saa hetkel teadvust raisata ja pean vastu võtma kiire otsuse, mida edasi teha. Kas jään sinna aega raiskama ja kogema järgmisi „trikke“, mis mulle tehakse, et lugemist võimalikult raskendada? Ja ma otsustasin teha oma alateadvusesse foto oma nägemisega sellest tekstist, öeldes taotluse neid siis kordamööda unenägemises tõlkima hakata.

    Minu silmade eest avanesid klapid ja kogu mu nägu muutus kui suureks salvestavaks silmaks ja ma tegin oma klõpsu. Sombreeromees aga samal ajal tegi selliseid öökulli huikeid, vilesid ja kolli hääli, et oleks põnevam ja ka natuke õudsem. Samas oli suurte tähtedega tekst väga huvitav. See loetles ette meie omavahelise lepingu tingimused, kuidas üksteist toetada meie unenägemise UNEVERSUMI avaruste toimetuses, sest oleme ju seotud siin ja seal, otseselt hingeteadvuste kaudu.

    Hüüdsin teda korraks veel, et mis edasi saab? Ta suunas mind avastama seda ruumi, maja, kus olen. Mida rohkem ma igale poole vaatasin, sain aru, et olen unenägijatest nõidade turvakodus, klubis, baaris, seltsimajas. Nimeta kuidas tahad, aga mul meenus, et olen varasemalt siin käinud teistes ruumides teistes unenägemistes. Selles hetkes aga olime me Sombreeromehega kahekesi.

    Sombreeromees suunas mind hoone teistesse tiibadesse hääle ja erinevate Jõuhäälitsuste, kutsungitega. Kohati oli tunne, et räägin kalkuniga 😃 ja siis merihobuga ja siis linnuga ja siis mehega. Hoone vasakus osas oli palju uksi. Iga uks avanes kosmosesse, kuid erinevasse ajastusse ja taustsüsteemi. Ühe ukse taga liikus minust mööda suur kogum energiat, mis oli välimuselt kui suur rong, aga olemuselt KARJATUS. Inimese karjatus, kes on surmahirmus.

    Fokusseerisin oma teadvuse kuulamisele ja nägemisele ja äkki kuulen sõnumit selles karjatuses: „APPI! APPI! INIMENE UPUB!“ ja siis meenus, et ma tean seda, ma olen seda kuulnud, see on minu karje, kui olin 6 aastane ja uppumas, aga vend päästis mind ära.

    Panin selle ukse kinni ja avasin uue, seal lendas minu teine karjatus, kui kunagi unenägemises kohtusin surmaga. See polnud lihtsalt karjatus, vaid JÕU MÖIRE, mis pani kogu maailma selle ümber värisema. Seisin avatud ukse taga ja tundus, et liigun koos möirgega kaasa. Katsusin oma häält ja seda kogumit ja vaatlesin, kuidas see kihutab ääretus kosmoses suunaga kuhugi.

    Äkki Sombreeromees ütleb: „Tead seda, et iga karjatus, mille oled endast välja andnud, jääb igavesti liikuma läbi kosmilise avaruse ja kui sa vaid tahad, võid tulla alati siia, avada ukse ja näha oma karjatusi lendamas läbi kosmose. Sa võid seda näha, kuulda, katsuda. Sa mäletad läbi oma karjatuse neid hetki, mis selle tekitasid, kui tundsid, et karjud ja tea, et igal karjatusel on oma nägu, oma JÕUD, oma lugu ja lisaks sellel ka vorm, mis on vaatlejale,kes näeb kui komeedi möödumist. Mulle meeldivad su karjatused, „sombreeropoiss“”, lisas ta, ja avas mulle ukse, mis viis mind lapsepõlve hetke maal.

    Ja mida ma näen? Maal vanaema kappi ja selle peal on sombreero! Mulle meenus kõik, kogu teema ja lapsepõlv. 5-6 aastane poiss ja minu vend. Vanaema oli saanud kingiks 2 Mehhiko sombreerot. Üks kauboikas, teine põlluharijatest hernehirmutise oma…

    Vend võttis tugevama õigusega kauboika, mis oli ilusam ja lahedam, endale ja mulle jäi see teine…mis oli äravahetamiseni sarnane SOMBREEROMEHE omaga. Mulle meenus, et ma häbenesin alguses seda, mis mina sain, kuna see oli mu peas veider, aga mida rohkem ma seda kandsin, seda vähem ma seda teist tahtsin ja ühele hetkel, kui mul oli ka võimalus see ilusam võtta, ei võtnud ma seda, sest tegelikult ei olnud see minule. Mulle meenus, kui tundsin ennast uhke mehhiklasena ja mitte ainult ei tundnud, vaid ka nägin.

    Samal hetkel meenus mulle ka hetk, kui Sombreeromees tuli meie maailma hoopis teiste kavatsustega, sest see oli ju minupoolne taotlus omandada ALLY, nagu tegid iidsed nõiad ja siis ütles Sombreeromees: “Tead, ma muutsin oma kavatsust võtta sinult sinu jõud, kui sa jäid minu rünnakus kaotajaks meie esimesel kohtumisel, sest sa ütlesid mulle midagi…“

    „Mida?“ küsisin mina. „Sa ütlesid, et ma olen vaba ja me ei pea üksteist allutama, nii nagu tegi iidsed nõiad, vaid me võime austada üksteist, nii nagu on ja abistada üksteist erinevate maailmade vahel ja et me võiks olla võrdsetel alustel sõbrad! Ja siis ma jälgisin sind ja su pere, neid inimesi, kes siin käivad, unenägijaid ja ma ei ole ei tea kui kaua aega tundnud ennast niimoodi lihtsalt…, mitte kui JÕUD, keda kõik tahavad endale, vaid, kui Sombreeromeest, kellel on oma valikuvabadus teha oma JÕUGA, mida ta tahab.

    Ja samal hetkel lõppeb unenägemine ja ma ärkasin, kell oli 5.05

    Tea, et ka sinul on neid karjeid, mida sa ei ole kontrollinud ja milles on sees väga suur SINU PANUS ENERGIAS ning unenägemise maailma läbi on võimalik neid näha, kasutada, tagasi tuua või neid neutraliseerida enda teadvuse jaoks. Pärast seda näed seda kõike nüüd juba suurema pildina oma unenäomaailma mosaiigikaardist! (unenäomaailma kaardist on ka varasemaid artikleid samas foorumis, kasuta otsimisel luubi abi)

    Unenägemisteni!

  • Andestamine

    Meie sees on lõpmata palju teadvuse mälestusi hetkede kildudena. Osad neist kanname igapäevaselt kaasas ja need mälestused on kui meie olemuse nurgakivid, millest moodustuvad sambad. Osad mälestused on aga peidetud ja nende olemasolust saame aimu unenägude maailmas, kui meie esimese Ise teadvus on jõude.

    Nädal tagasi, vaadates ära Fred Jüssi “Olemise ilu” dokfilmi, tekkis mul loominguline hetk.

    1. Tegin ühe väikese luuletuse vaikusest https://www.instagram.com/p/C1WcBjAtI4i/
    2. Andsin endale taotluse hakata unenägemises märkama HETKI, et lihtsalt seal olla, ilma et midagi taotleks, vaid lihtsalt olla, võtta seal aeg endale, vaadelda mööduvaid pilvi, tuuli, unenäodetaile ja teisi teadvusi. Märgata neid lihtsalt voolamas mööda kui jõgi, mis viib endaga kaasa puuoksa…allavoolu, kuhugi, uude tundmatusse maailma 🙂

    Eile öösel olin väga selges unes, teadvustades, et olen jälle koolimajas. Järelikult on siin midagi, mida on vaja õppida. Kohtusin seal oma isaga, kes tuli mind laagrisse vaatama. Tal olid uudised, et vahepeal on mu ema surnud, kui olin laagris. Vaatasin väga pingsalt ta silmadesse püüdes märgata neid emotsioone, mida ta enda sees varjab, et välja näidata tugevamana, nagu ikka inimestel kombeks. Peamine, et keegi ei näeks ju sinu valu või mis iganes tunde suurust…sest peamine, et keegi ei teaks, mis sulle tõesi korda läheb.

    Isa ei suutnud ennast talitseda ja hakkas nutma, võtsin ta oma kallistusse ja patsustasin rahulikult seljale/kogumispunkti asukohta ning vaatasin ise kaugusesse koolimaja aknast välja. Issand, kui ilus on taevas, kui kenad on need pilved, kui kaunid on need puud, mis taamal. Samal hetkel teadvustasin endale, et ma õpin unenäemises Teist tähelepanu ja korraga meenus: kui ma olin laps, 8-9 a., saadeti mind laagrisse 2 kuuks…peale minu oli seal laagris veel üks poiss, kes oli kauem kui 1 kuu- tema oli tervelt kolm vahetust 😀

    Mingi aja välte tagant olid külastuspäevad ja kõigile tulid vanemad külla, aga mina ootasin laagri territooriumi väravate taga ja ootasin…ootasin neid, aga nad ei tulnud, tulid alles järgmine kord.

    Samal hetkel meenus, kuidas miski minu sees läks lukku ja haiget saamise vältimiseks “olin tugev”, kui nad ei tulnud. Aga kui tulid, elasin selle väga inetus vormis nende vastu välja. Seal segunesid pettumus, raev, lapselik meeleheide ja samas ka rõõm, et nad siiski tulid.

    Vanemate vabanduseks oli see, et neil oli palju tööd…

    Unenägemine ja Teine tähelepanu on võimas instrument, kus avatakse sinu esimese Ise teadvuse eest peidus olnud Pandoora laegas ja sa näed korraga tõde, kõiki fakte, tõestusi-tunnistusi ja järgmine hetk on see, kus sa võtad vastu otsuse, et asi lõpetada või sellega edasi minna.

    Kallistasin isa ja ütlesin, et ma andestan sulle kõik. Kõik, mis sa tegid või tegemata jätsid. Ma ei kanna seda enam endaga kaasas, sest see on möödas.

    Vaatasin uuesti kaugusse. Kui ilus oli unenägemise maailma päikeseloojang. Samaaegselt meenus see koht, mis taustsüsteemina on ka varasemalt unägemises olnud. Kõik need kogetud asjad, jõupaigad, väeloomad, tuleviku nägemine ja astraalsed lennud.

    Meeldivatest asjadest mälestused loovad ikka ja uuesti meeldivaid kogemusi ja miks üldse peaksi tahtma mäletada kõike seda, mis ei ole meeles? Kõike, mis kannab endaga kaasas seda “midagi”, mis laseb elu tunda negatiivsemates toonides ja hallides varjundites.

    Läksin koolimajast ära, vanalinna. Kõndisin Müürivahest Vene tänavale ja tundsin, kuidas ma nutan. See mälestus hülgamisest, reetmisest, tundest, et sind on unustatud ja sa pole tegelikult siia maailma olnud oodatud…see reageeris minus väga tugevalt.

    Tundsin, et on aeg tagasi tulla ja äkki hakkas mingi jõud mind turjast rebima sellest nägemusest välja.

    Ärkasin oma kehas, tajudes, et olen jälle mina ise. Katsusin põski, need olid kuivad. Imestasin, et tavaliselt on selline nutmine unenägemises mõjunud ka mu magavale kehale, kuid seekord mitte. Seekord oleks seal nutnud nagu see teine, väike poiss, kes oli unustatud laagrisse meelega, et oleks jalust ära.

    Aga minu sees oli väga hea tunne, et ma avasin selle mälu, mis oli suletud ja leidsin endas selle solvumise koha, mida kandsin endaga kaasas alateadlikult 43 aastat.

    Unenägemisteni!

  • Astraalprojektsioonieelne astraalmüra :), millega puutub iga unenägeija varem või hiljem kokku

    Või hoopis uus  hirmutav reaalsus, mida teadvus kogeb kehavälise kogemuse esimese sammuna? Siit edasi on kas hirm või meeliülendav nägemine, et meie ei olegi meie keha! Et mina ei olegi MINU KEHA!

    Astraalmüra võib esineda mitut moodi ja selle kohta on väga-väga palju erinevaid kirjalikke ülestähendusi. Minu enda jaoks oli see kunagi väga hirmutav kogemus, sest need kriuksuvad masinahääled ja undamine ning meeletu müra oli see, mis hoidis teadvust keha küljes vangis ja nii proovisin ma mitmeid kordi edutult oma hingeteadvusega kehast välja saada. Aga ükskord, kui mõtlesin sügavalt järgi, et mida mul on karta, mida ma kardan, oli see tõukeks, kus järgmise astraalmüra kogemise käigus ei läinud ma lukku ja pingesse, vaid hoopis lõdvestasin oma meeled ja energiakeha ja olin viuh! kehast väljas.

    Nii nagu keha õpib ja saab kogemusi, saab ka meie teadvus astraalrännakutel kogemusi.  Ära karda elada ei siin maailmas ega seal, sest me oleme dualistlikud kaksikolendid, kellel on võimalus kogeda füüsilist tasandit astraaltasandi hingeteadvuse kaudu.

    Astraalmürast ja sellest, mis toimub, sai räägitud ka viimases Uneränduri vestlusõhtul Uneallikal ja veel omakorda viimases Uneränduri podcastis. Kuula ära ja võimalik, et see abistab sind edasi enda kosmilise tõelise MINA avastamise suunas.

    Tegelikult see ongi meie elu eesmärk. Saada läbi kogemuste endast teadlikuks ja niimoodi avastada TÕDE, sest teate ju küll, nagu ütles mulle KOTKAS:

    „Tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega“.

    KOTKA sõnad teispoolsuses…

    Mida sa ei tea ja kord, kui teada saad, avardub sinu vaade suuremast pildist ja nii sa avad neid tükk-tüki haaval lahti ja mõistad, kui vähe sa tegelikult tead kõigest, mis meid ümbritseb.

    Olen alati nautinud seda teekonda UNEINIMESENA, UNE KUTINA, teadvusena, kes on elanud enamus oma elust lähtudes unenägude ja unenägemiste soovide maailmast, järgides Jõu rada, kus on alati süda!

    Unenägemisteni!

    Kuula podcasti: https://unerandur.podbean.com/e/astraalmyra-ja-hirm/

  • Teadliku unenägemise vestlusõhtu Uneallikal 28.10.2023

    Elades öö unenägude järgi maises teadvuses

    Mäletan, kui võtsin põksuva südamega vastu otsuse hakata elama unenägude tunde järgi, korraldades oma elu lähtudes unenägudest ja unenägemistest ning tehes seda siiani.

    Pean tunnistama, et ma pole pidanud kahetsema mitte ühtegi seika, kuna kõigel, isegi kui ma kohe sellest aru ei saa, on oma suur mõtestatus.

    Tean, et kõrvaltvaataja jaoks võib olla see imelik, et ma ei tegutse kohe…sest “Hommik on õhtust targem” ja see tähendabki vanarahva poolt seda, et öös on alati lahendusi või vihjeid “homse” kohta.

    Ärkasin öösel Maa ja Taeva vahel. Tegin silmad lahti hõljudes horisontaalses asendis Maa ja kosmose suhtes ning mu Maa ja taeva vahel magav keha liikus sirgjooneliselt otse. Minu Teise Ise teadvus ei lubanud mul keha asendit liigutada v.a. silmad lahti hoida. Vaatlesin mööduvat kosmost, tähesära, linnuteed ja mõtlesin, et nii tore on ärgata taevas kosmilises öös olles teadlik, et ma näen und, aga see pole uni, vaid ma päriselt näen ja olen siin.

    See oli tõukeks selleks, et alustada Unerändurite uut hooaega nüüd oktoobris, sest Unenägemine on kõnelenud ja on AEG!

    Meie Tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega! Neid piire nihutades läbi üksteise kogemuste laieneb ka meie Tõe tunnetus Universumist!

    TEADLIKU UNENÄGEMISE VESTLUSÕHTU UNEALLIKAL 28.10.2023

    Mõne kuu tagant saavad Uneallika talus kokku teadliku unenägemise asjahuvilised.

    Ühel süngel oktoobrikuu laupäevaõhtul, 28.10 kell 16:00-20:00 (ajalugu näitab, et võib kesta kuni 21:30ni…) kohtume kõikide unenägemise huvilistega Uneallikal (vahet pole, kas oled algaja või edasijõudnu).

    Personaalsed ja Jõulised kohtumised, mis on ootamatud, on alati põnevad, aga veel põnevamad on eesmärgistatud kohtumised, sest aeg on prioriteetide küsimus ja sa kohtud alati nendega, kelle jaoks on see oluline ja kes leiavad kohtumiste jaoks aega.

    Kui sina ei juhi oma unenägusid, juhib neid keegi teine!

    Osavõtutasu 15.-(võta kaasa väike snäkk)

    Kui soovid ööbima jääda, et hommikuni veel teema lummuses püsida, siis saad seda teha meie peamaja teisel korrusel ja hind inimese kohta koos hommikusöögiga on 40 EUR.

    Kui oled otsustanud tulla, palun saada oma teavitus leonhardjarvis@gmail.com aadressil.

    Kohtade arv on piiratud ja unenägemisteni!