Unerändur

Rubriik: Teise Ise teadvus

  • Kontrollitud narrus ja kontrollitud idiootsus

    Maailm on täis kontrollitud narrust või kontrollitud idiootsust, kus iga indiviid teostab seda kas teadlikult või alateadlikult. Need, kes teevad seda teadlikult, on reeglina ka paremad unenägijad.

    Vanad tolteegi nõiad osutasid unenägemisele ja unenägudele väga suurt tähelepanu, kuna unenägemise maailma erinevad asukohad on meie kogumispunkti taotluses fikseeritud ja need on sama reaalsed maailmad nagu see praegune, kus asume.

    Meie igapäevategemistes on väga suur osa selliseid olemise hetki, kus meie tegevuste jaoks läheb vaja hulk energiat. Energia olemasolu aga loob meis teadvuse teadlikkust hetke olemasolust, siin esimeses reaalsuses.

    Aga teises reaalsuses unenägemise maastikul on meil samuti vaja energiat ja see ei tule mitte meie füüsilisest kehast või toidust või kes teab, kus pühakojast… See tuleb meie energeetilise hingeteadvuse piiritust olemise substantsist.

    Kui inimene kahandab oma igapäevaste tegemiste nn hingeenergiat, ei jõua ta kunagi unenägemistes avalduvate saladusteni, sest tal ei jätku energiat. Ehk maakeeli – ta tapab oma igapäevaste toimingutega, mis teda ei sütita, ära enda seesmise sädeme. Vanad tolteegid avastasid, et selleks, et säilitada see säde, tuleb suuta elada nii, et sa ei kurnaks oma sisemist nähtamatut hingeenergiat ja läbi selle maagilist Jõudu.

    Hingeenergia pulbitseb rõõmust, loovusest, avastamise uudishimust, kohaloleku kirkusest. Kõik need tegevused, mis suruvad meid raamidesse või ei luba meil olla meie ise… vähendavad seda energiat. Jah, sa näed unenägusid, aga jah, sa ei suuda tulla unes teadvusele, sest selleks sul ei jätku Jõudu.

    On olemas füüsiline Jõud ja sisemine Jõud. Sisemine Jõud on see, mis käivitab füüsilise Jõu…alati. Kui inimest tabab demotivatsioon või ta langeb depressiooni, kaob temast Jõud, alguses sisemine, siis välimine. Sama on haigustega. Alguses kaob sisemine ja siis sellele järgneb välimine.

    Selleks, et hoida tasakaalu meie kahe maailma vahel ja samuti enda kahe sisemise maailma vahel, kus meis on olemas nii valguse, kui varju pool, on parim sinu jaoks see, kui sa ei ole kummaski. Juhul, kui satud emba kumba äärmusesse, suudaksid võimalikult ruttu tagasi iseendasse jõuda.

    Meie keeles on hea väljend “endast väljas”. Jah, igaüks on meist kogenud “endast väljas” olemist. See on sõna otseses mõttes nii, kui sa kaugened enda olemise keskpunktist emma-kumma äärmuse kasuks. Ma tean, et maailm ei ole must-valge, aga energeetilises plaanis mahub musta ja valge maailma vahele kogu värvipalett.

    Meie praegune elu siin on kõik surutud samasse valemisse, kus valitseb polaarsus. JA-EI, õige-vale, kurjus-headus jne. Lõpmatuseni vastandumisi. Nii elades ongi meie jaoks alati kõik asjad kas head või pahad, õiged või valed…, aga kosmilise teadvuse jaoks, ei ole olemas seda sellisel kujul. On olemas üks energia, kõiges, kõikide detailidega, aga inimmeel ja teadvus nopib kõiksusest välja ainult polaarsuste tipud, jättes muu tähelepanuta.

    Iga unenägija võiks osata endale aru anda, et tegevused, mis ei ole tema jaoks, võiks jätta tegemata. Sa ei tohi ennast sundida tegema asju, mida ei taha. Sama on suhetes, sama on armastuses, sama on töös. Või kui see kõik on vältimatu, siis pead sa oskama kontrollitud narrust. See tähendab seda, et sa teed midagi nii, nagu see oleks maailma parim ja õigem asi sinu jaoks, sest sellel hetkel, kui sa saavutad sellise seisundi, pööratakse polaarsus tagurpidi.  Nüüd see, mis sind kurnas, muutub loovaks Jõuks, mis omakorda tagab sulle elu ja hingeenergia mitte kulutamise, vaid avanemise maailmadele, mis jäävad unenägemise maailma erinevatesse reaalsustesse.

    Üks asi on teesklus, teine näitlemine, kolmas asjade tegemine. Nii, et sa ei teeskle, ei näitle, vaid teed seda kõige olulisema asjana enda elus. Kõige parema tulemuse annab see, kui astud välja oma minapildist ja teed midagi sellist, mis ei ole sulle üldse iseloomulik. Maailm koosneb energiatest ja teadvustest, mis tajuvad. Taju on side, sidemed on aga nähtamatud niidid, mis on kõikide teadvusvõrgustike vahel. Kuna meil on piisavalt aega, et elada, siis loome me oma eluga endast mulje ja ettekujutuse teistele, kes hakkavad toitma enda arvamustega, sinu ülal hoitud kujuta kuju ja see saab päris määravaks, millisena me maailmaga suhestume. 

    Oskus lõhkuda enda külge haagitud teiste inimeste teadvuste suunatud tahet tulenebki sellest, kui käitume isegi endale ettearvamatult, lähtudes sisemisest jõust.

    Nii toimides kukub sinu külge kinnitunud teadvuste energianiidistik kokku ja sa ei ole enam see, vaid too…  Kui piisavalt palju teha selliseid tegevusi, siis tunned ühel hetkel vabadust ja see vabadus annab sulle võimaluse olla sina ise ja teha seda, mida sa soovid, nii siin kui ka unenägemises.

    1. Lõpeta iseendale enda loo rääkimine ja kui sul on välja kujunenud endast arvamus, nii isikliku kogemuse kui teiste arvamuste põhjal, lõhu see!
    2. Tee asju, mida sa ei taha teha, aga häälestudes selleks nii, nagu see oleks maailma parim ja olulisem asi sinu jaoks!
    3. Kui sa oled selle tegevuse lõpetanud, tule tagasi oma keskmesse ja saa aru, et see kõik oli kontrollitud narrus.
    4. Kontrollitud narrus on energiamaailma liivamandala. Me võiksime kõik olla teadlikud, et elus on kõike. Samas seda kõike ei peaks mõõtma inimhinnangute järgi, vaid ARMASTUSES. Mida tasuks meelde jätta kosmilisest tarkusest, on see, et inimestel on füüsilised põhivajadused elus, aga hingeliseks põhivajaduseks on igavene ja tingimusteta armastus!

    Teekond iseendani algabki sellest, et sa tead, kus on süda. Kas ta kuulub sulle või on kellegi teise käes. Kus on sinu rada? Kas ta on sinu käia või suunatakse sind kogu aeg teiste poolt? Milliseid valikuid pead tegema? Käes on ajastu, kus egomaniakaalsus kõikides vormides peab kaduma, surema, sest me kõik oleme vabad tulema, minema ja olema nii, nagu see teeb meid olemise hetkes rõõmsaks.

    Kontrollitud idiootsus on aga see, kui me ise ka usume, et me oleme kõik see, mida teised tahavad ja arvavad ja kui me jätkuvalt püüame olla teistele meele järgi!

    Unenägemisteni nii avatud silmadega maailmas kui ka suletud silmadega maailmas!

    Kontrollitud narrus. Autor: https://www.instagram.com/loopy_drawzz/

  • Teadvuse tumemeri

    Nii nagu vett on võimalik kasutada reisimiseks ületamaks merd, on teadvust võimalik kasutada ületamaks piire maailmade vahel.

    Võimalik, et teadlased kunagi avastavad, et meie jaoks SUUR TÜHJUS “musta aine” näol kosmilisest kõiksusest on seotud otseselt teadvus tumeda merega ja see tume aine on samasugune teadvuse osa, aga mitte piiratud kehaga, vaid ruumiga, lõpmatu ruumiga meie jaoks.

    Selleks, et näha vahest suurt pilti on vaja ühendada taotluses oma teadvus energiakehaga. Selleks tuleb meelde jätta, et ärgates oma unenäos, ütled sa: ” Ühendan oma ajatu teadvuse energiakehaga!”

    Selle fraasi harjutamiseks peaks maiselt samal ajal kui seda öelda sõna viimasel fraasil lükkama oma keele suu lakke, rõhutamaks Jõudu. Seda peab tegema samasuguse tundega, nagu paneks kogu oma jõu kokku, et tõsta maast üks väga raske kivi ja panna see teise kohta.

    Olen seda fraasi ja keele lükkamist suu lakke teinud mitmeid kordi unenägemises ja sellel on olnud meeletu tõukejõud, mis lahustab sind kaugetesse maailmadesse.

    Kõik mida sa unenägemises läbi elad, ei pea alati kirjutama sõna-sõnalt vaid sa võid võtta teekonnal nähtud tegelased ja toimunu ning kirjutad need üles kaudselt, läbi metafooride. Kui vaja paned majad lendama, kui vaja teed tigudest dinosaurused. Ühel hetkel, kui sa neid uuesti loed, avastad, et mäletad iga kogetud sündmust täpselt nii  nagu see oli, hoolimata sellest, et tekst on sinu poolt üles tähendatud teistmoodi. Väga paljud pühakirjad ja iidsete aegade ülestähendamised on samuti kirjutatud samas võtmes, sest meie teadvus jaoks on millegipärast oluline nn sõnade ja visuaalide polsterdus tõelise sündmuse ümber.

    Olen tihti mõelnud selle peale, miks Tõde on Universumis  nii lihtne ja loogiline, aga miks siin maailmas muutub ta käänuliseks ja keeruliseks?  Ühele hetkel ütles mu teine ise vastuseks selle küsimuse peale:

    „ Maailm on olemas inimesed, kes usuvad ja kes teavad. Ühed usuvad seda, milles pole tõde, pidades seda lõplikuks , teiste jaoks on usk ülim teadmine ja TÕDE, mis piiritu nagu Sinu teadvus. Need, kes usuvad tõde, aga ei tea seda, ekslevad iseenda „väikeses minas“. Need kes ei usu, vaid teavad, nende  jaoks on kõik üks tervik! Ühes tervikus on võimalik hoomata lõpmatu hulk väikeseid minasid…seigelda nende teadvuste teadlikkuses. Ühte tervikut saab väikesteks osadeks jagada ainult väikene MINA, sest ta ümbritseb ennast usuga paljudest väikestest tõdedest.  Sinu keha koosneb miljonitest väikestest minadest, aga keha piires oled sa üks tervik…nii nagu universum koosneb lõpmatust hulgast teadvustest, on nad universumi piiridest võetuna üks tervik!

    Taevaselt põrgulikud koerad
haukusid põrgus, jumalikul häälel
Põrgulikult taevalikud kassid mjäugusid
taevas, põrguliku inglite kisakoorina.

Taevaselt põrgulike koerte hinged
Olid tehtud kuuma raua moodi  kõrvetavast tulest
Põrgulikult taevaste kasside südamed
Olid tühjusesse raamitud ja täidetud õhust.

Taevaselt põrgulikud koerad olid neetud põrgusse
Igavesti, kui ülim Looja kätetöö-uluma õudu….
Põrgulikult ilusate taevased valged kassid olid lugupeetult
Asetatud kergete  sulgpilvede lossi-kõsisema armastust

Taevased põrgulikud koerad olid mu unes koos
Põrgulikult taevalike kassidega, kus nad moodustasid
Kõrgelt vaadates ühe terviku, väikese täpikese lõpmatus tühjuses..
Mis oli täidetud valgusega, mida oli näha siis, kui ületasid oma olemise piirid.

  • Eludeülene teadlikkus

    “Truudus on voorus nii südame kui ka hinge tasandil. Truu võid olla kõigele, igale hetkele või tundele, mis on tõeline.

    Teadvuse tõeline tunnetus sünnib sügavast teadlikkusest, Sinu ajastatusest ja eludeülesest Minast, hingeteadvuse mälestustest südamega rajal.”

    Olen järjest rohkem kohanud fraasi “eludeülene Mina” kasutamist enda Teise Ise teadvuses. Tekkis see alates momendist, kui sain läbi unenägemise ja Teise Ise taotluse ligi oma teise elu mälestuste episoodidele ja alates sellest hetkest nimetas Teise Ise teadvus seda “eludeüleseks teadmiseks”.

    Väga tabavalt öeldud, oma mõistusega selle peale kohe ei tulekski, aga nagu näitab läbitud teekond, on meie kõigi selle reaalsuse elu ja tegemised nii läbipõimunud Teise Ise teadvuse avaldustest, et vahest riputame neile külge oma initsiaalid ja kuulutame neid enda põhitõdedena. 

    Üks hea tuttav oli üleeile unenägemise reaalsuses, kus tema poolt öeldud taotlus ei mõjunud…st sellega ei kaasnenud reaalsuse muutumist. Olen ka ise mitmeid kordi olnud olukorras, kus taotluse taga ei ole Jõudu ja nagu ikka, hakkad sellele otsima vastuseid, miks see nii on. Kui juba temal, minul ja veel paljudel unenägijatel on sama situatsioon, siis ei ole tegu mitte subjektiivse ilminguga, vaid selle taga on mingi reeglistik.

    Teine Ise seletas aga asja lahti väga lihtsalt, nii nagu ikka. Nimelt oleme unenägemises väga tihti oma esimese ise teadvusega ja need unenägemised on alatooniga, kus Sinu taotluse jõud ei oma kaalu, et muuta seal, teise reaalsuses, ruumis toimuvaid protsesse. 

    Kajastasin seda teemat ka ükskord varem kuskil vanemates postitustes (märgusõna “taotlus”), et taotlusel ja taotlusel on vahe, mida märkavad need, kes seda kasutavad. 

    Osad taotlused on Teise Ise teadvuse pilgu läbi üdini Esimese Ise teadvuse nägu…need on peaaegu samade mõttemustritega, nagu meie tavaline esimese reaalsuse teadvus, aga laiendatud teadlikkuse vormis. Need „taotlused“ liigitatakse Teise Ise teadvuse poolt „taotlusekesed“ ja nende peale ei raisata JÕUDU…ja nii sa leiadki ennast unenägemise ruumis, sündmuste keskel, mis ei ole reeglina meeldivad.  Aga see on võimalus- järgmine kord, olles oma „taotlusekesega“ välja tulnud, kutsu enda taotluse taha „Teise Ise teadvus“ ja lase see ümber sõnastada, et Sa ei oleks lihtsalt niisama teadlik kolmas osapool. 

    Teise Ise teadvuse käes on eludeülese mälestuste võti. Uksele-aknale, mis põimib kokku ajastute reaalsusi, ühendades need teadlikkuse niitidega. Mida rohkem Sa seda rada käid, seda enam märkad reaalsuste põimumist, kus oleviku säravas hetkes on kohalolus ka minevik ja tulevik, mis teeb Sinust Sinu.  

    Kui esimene reaalsus loob teadvuse helendavat koort inventari ja emotsioonide koosluses, siis Teise Ise teadvuses sünnivad sügavamad seosed iseendast kui duaalsest kaksikolendist, kellel on ajatu, eludeülene teadvus, asukohaga HINGES.  

    “Südamega rada on teekond armastuseni…Hingega rada on teekond armastuses!” ütles Teine Ise ühe minu inimliku „taotlusekese“ peale. 

  • Jõupaigad siin ja seal

    Milliste võtetega suurendada enese kohalolu ja teadlikkust, mis aitab meid kaasa unenägemises?  

    Lisage enda ellu järgmine tegevus. Me näeme unes kohti, mis on tegevusepaikadena korduvad. Samuti näeme me kohti reaalsest elust, mis on meie kirgastes unedes moonutatud kujul, aga me teame, et see on see koht.

    Iga  kord, kui satute oma kehaga sellese paika, vaadelge seda ümbrust, kus olete, väga detailselt ja kõrvutage seda reaalsusega ja unenägemise reaalsusega. Tekib nagu kaks paralleelset tulpa, kuhu kirjutate neid asju, mis mõlemas kohas on ühtemoodi ja samas ka erinev.

    Sellisel moel reaalsuste töötlemine oma kahe teadvuse poolt (Esimese Ise ja Teise Ise) loob unenägemiseks vajalikke seoseid alateadlikult ja te võite hakata märkama, kuidas see koht hakkab järjest rohkem ja rohkem teie unenägudes figureerima. Kui oled praeguses reaalsuses oma unenägemise kohas ja teed paikkonna vaatlust,  vaata nüüd uuesti läbi unenägemise mälestuste ja siis jälle läbi hetke reaalsuse. Ütle endale korduvalt, et oled unes. Ma toon vahest ka juurde lisatoimingu- näiteks jooksen, hüppan või karjun- teen midagi sellist, mida ei olnud unes ja mida ei ole selles kohas varem teinud 😉

    Samuti võib niimoodi luua endale unes nägemise kohti, kus lähed kohta, mis sulle meeldib, võtad seal aja maha ja käitud selles kohas, nagu sa oleks unes ja pead olema nii veenev, et usud ka ise, et oled unes ja siis tekib hetk, kus hakkad kahtlema, kus ma siis päriselt olen 😀

    Korduvad kohad, kus oleme saanud unenägemisse ilma harjutusi sooritamata, on universumi poolt sulle antud niinimetatud unenägemise jõupaikadena. Selles kohas on midagi erilist, mis sinu teadvust sunnib ärkvele tulema. Olen iseenda teekonnalt avastanud, et nende kohtadega on seotud erinevad ajastud aegruumidena, kus oleme varem olnud ja see varem olnud võib olla nii minevik kui ka tulevik, sest unenägija jaoks on lahti mõlemad uksed ja küsimus on valikutes, kuhu enda teadvuse kanname.

    Korduvalt ühes ja samas kohas ärgates on need väga eesmärgipärased tegevused, neid kohti TULEB iga  m2 haaval tundma õppida, olles  nagu mõrvauurija, kes vaatleb sündmuskohta, lootes leida  ja märgata tõendeid, mis enne kahe teadvuse vahele jäid 😀  Samuti kui teie unenägemises on olnud teisi teadvusi, kellel oli kandev roll, on soovitav nad kaasata sinna unenägemise kohta ja asetada nad omale paikadele ja käituda nagu lavastaja, andes neile juhised tegevusteks.  Ehk lihtsas keeles teha unenägemise taaslavastus.

    Väga oluline on mäletada ülesärkamise hetkel ka oma keha asendit!!! Sest meie keha oma erinevate asenditega moodustab energeetilise mustri…teate ju sõrmede mudraid? On olemas ka unenägemise keha asendite mudrad, kus iga sõrm, käe paine, jala hoidmine ja varba liigutus omab tähtsust.  Ma alati „imetlen“ neid NEW AGE joogasid, kes väänavad ennast ussi ja mis iganes sümbolisse ise samal ajal teadvustamata, et mitte ainult tähtedega ei moodustata sõnu, millel lisatakse jõud, vaid ka keha painetega moodustatakse sümbolid, mis muudavad teie energiavälja, mis omakorda sobituvad kuhugi.

    Meie kogumispunkt on AVA/UKS, ühenduskoht/liides,  mille kaudu liigub 3 reaalsuses informatsioon meie hinge teadvusesse ja keha on selle pika ahela viimane lüli. Samas olles teadlik, et keha asendid on olulised, võime suurendada seeläbi oma hingeteadvuse Jõudu ja teadlikkust.  Jõudsin selle informatsioonini läbi enda kogemuste, kus pärast  väga sügavate ja oluliste unenägemiste järgselt ärgates panin tähele, et keha on X asendis…sõlmes…keerdus 😀 ja praktiseerides neid asendeid, hakkasid toimuma kiired muutused.

    Ükskord sain ühelt iidselt õpetajalt tere…mis oli Hingelt -hingele, vennalt-vennale….olen seda „terekätt“ kasutanud ka teatud  inimeste peal ja hiljem nad ütlevad, et sellel terel oli väga eriline mõju.  Ärge kartke kasutada asju, mis teile unenägemises antakse, või ütlusi. Nendel asjade on suur Jõud.

    Tänaöises unenägemises jäi helisema aga järgmine lause, mis oli ühe 5 a taguse unenägemise lause täiendus:

    „Tõelised elude ülesed igavesed hetked avalduvad iidses hingede keeles, armastuse võtmes“.

    Hing mäletab armastuse piltides 😉

    Leidke need pildid enda seest ja olge Tänu värvi!

  • Tõe kolm aspekti

    Täna tahaks rääkida tõest ja õigusest.

    Me kõik puutume kokku oma teadvuses igapäevaselt oma TÕEGA ja oma õigusega, samuti ka teiste teadvuste TÕDEDE ja ÕIGUSTEGA.

    Iga indiviidi jaoks on tema Tõde ja Õigus alati prioriteetsed. Isegi, kui see välja ei paista ja inimene seda enda sees peidab, on tema sisemuse sügavuses allregistraator, mis kõik sissetuleva informatsiooni Tõe ja Õiguse spektrist lähtuvalt ära katalogiseerib.

    Puutudes kokku Tõe ja Õigusega unenägemises, olen täheldanud mitut aspekti. Nimelt on vahest sinu teadvus üdini maiselt enesekeskne ja see lähtub ainult enda tõest ja õigusest ning kõik muud peavad sel hetkel taanduma. Või on see Teise Ise teadvusekeskne. Samas unenägijana tean, et tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega.

    Pidevalt arengus olevate hingeteadvustena on meil võimalus Tõele ja Õigusele aga vaadata peale hoopis kolmandast vaatepunktist, kus ei ole sees esmesi ega teisi minasid/isesid.

    Kui esimene on sinu enda esimese ja teise reaalsuse Tõde ja Õigus, siis teine on teiste Tõde ja Õigus, aga kolmas oleks kosmiline Tõde ja Õigus.

    Olen suunanud unenägemises oma tähelepanu läbi taotluse sel hetkel, kui kaalukausil on just mingi informatsiooni kokkuvõte, kosmilisse teadvuse vaatepunkti nii, kuidas Universum näeb meid oma silmadega ja mõistnud, et on olemas ka JÄÄV, pidevalt OLEV ja mittekunagi muutuv TÕDE. Suurus, mis on sama vana kui Universum ja Jõud, kui reeglistiku luukere, mille tõekonstruktsioonile laotatakse laiali teadvused koos oma reaalsustega ja see on nn kolmas vaatepunkt, kuidas vaadata iseenda või teiste peale.

    Inimesena puutun ma kokku väga tihti inimestepoolse jõuväljendusega, kuidas TÕE ja ÕIGUSEGA pekstakse, karistatakse, häbistatakse, käitutakse ülevaolevalt, surutakse alla…..ja see on nn TÕDE JA ÕIGUS, mis on keerdunud ümber Mina teadvuse. Aga olen puutunud ka kokku olukorraga, kus TÕDE JA ÕIGUST väänatakse sellepärast, et just nimelt seal sees ei oleks seda “MINU TÕDE”, et teised sellega kokkupuutes haiget ei saaks, sest MINA PILDID on haprad nagu jääkristallide peeglid, mis sulades upuvad iseenda pisarate voogu.

    Kõik inimlikud Tõed on ajas ja ruumis muutuvad, kaduvad, ümber hinnatavad, teisendatavad, sest need on piiratud meie teadvuse teadlikkusega. Kui ME näeks suurt pilti, nii nagu Kosmiline teadvus vaatab kõike temas toimuvat oma tähetolmust vormitud peopesast, näeksime hoopis olulisemaid asja enda ümber ja meie sees – kõiges, millega suhestume.

    Millisel juhul jõuab aga see muutumatu ja ajatu Tõde teadvuseni, kes on harjunud ja keda on õpetatud piiratud tõe raamides ja piiratud teadmiste tões?

    Nii nagu Universumi kaja sosistas mulle, ütlen ma seda ka teile tema sõnade läbi:

    “Sel hetkel, kui sa suunad oma teadvuse tähelepanu ja fookuse endast välja, olemise hetke kõige kaugemasse punkti, kaotad sa sideme oma TÕEGA. Sellel samal hetkel muutud sa kõiksuse osakeseks, teadvuseks, kes suhestub ükskõik mille või kellega absoluutses neutraalsuses, kus puuduvad inimlikud hinnangud ja väärtuste raamid, sest kõik on SUUR OLEMINE.”

    Samal hetkel mõistsin, hoomasin ma varem hoomamatut. Ma suudan ka elus suhtuda hetkedesse, Mina-tõdedesse neutraalselt, hinnangut andmata ja võtan kõike, kui suures muutumises ja arengus olevat teadmist, kus gravitatsiooni poolt väändunud tõest visatakse välja kõik see, millel on ajaline maitse.

    Ja nii ma naeratan lahkelt ja soovin kõike paremat kõigile, kes upuvad või siplevad oma väikestes tõdedes, sest ma tean, et ükskord, kui Universumi Suur “AJUPESUMASIN” lõpetab oma pöörlemise, saavad kõik teadvused näha enda olemise vormi kõige kaugemast punktist ja mõista hetke Tõdede tühisust ja ebaolulisust.

    Kas sina võid alustada juba täna, hakates taotlema kõiksuse tajumise võimalust, nii nagu näeb Sind Universum oma hõõguvate Kotka silmade läbi?

  • Kosmiline vesi

    Novaatoris on huvitav artikkel universumi ja aju sarnasuse kohta ning vesi ja tumeaine saavad ka oma ühise puutepunkti.

    Just nimelt sellest tumeainest ehk kosmilisest veest tahtsingi paar sõna rääkida, kuna
    unenägemisemaastikel olen sellega päris palju kokku puutunud.

    Esimene kord, kui teadvustasin, et särav tumeaine kõiksuses käitub nagu vesi, oli ca 32 a tagasi ja mul oli üks unenägemine õhtuse taotlusega kohtuda kosmiliste Jõududega, kes meie arengule ja tegemistele kaasa aitavad. Selles selges hetkes olin ma taevas, mitte Maa
    taevas, kus kõik ilus ja helesinine, vaid kosmilises taevas, mis oli must, lõpmatu, aga millelt peegeldus vastu ümbritsevate tähtede valgus. Minu teadvus oli kui lootsikus-paadis ja ma sõudsin rahulikult mööda nähtamatut vett ise veel arutledes, et huvitav, kuidas saab kosmose tühjuses kulgeda samamoodi, nagu oleks paadiga järvel.

    Järgmistes kokkupuutepunktides aastaid hiljem algasid enamus unenägemistest kosmilisest tühjast ruumist, mis oli kui siduv materjal erinevatesse reaalsustesse. Ükskord juhtis kosmiline Loovjõud mu tähelepanu sellele, et tegu ei ole mitte tühjusega ruumis, vaid ainega, milles kõik muu hulbib (kõik galaktikad, tähed, jms mudru). Samal hetkel tekkis efekt, mis meenutas mulle seda mängu, kus vaadates pilti ühe nurga alt näed sa ühte ja fikseerides silmad teise punkti, muutub pilt vastupidiseks. Sama juhtus ka seal, piisas teadvustamisest, et see pole tühjus, mida läbida, vaid aine, mis seob, tunnetasin ma ära selle tumeaine voolavuse, plastilisuse ja voolusuuna ning seda sai hakata kasutama vahemaade ületamisel. Just nimelt selle teadvustamine, või siis enda teadvusse vastupidine pööre, muutis enne ületamatud kaugused kättesaadavaks palju lihtsamalt.

    Ühes järgmises unenägemise hetkes oli taotlus teha kaasa teekond siit Maalt lahkuva hingega, kes läheb ära teispoolsusse. Sellest teekonnast jättis väga sügava mulje kosmiline jõgi, mis lahkuvad hinged endasse lahustab, ja pärast seda oli esimene kord, kus hakkasin põnevusega tuhnima folklooris, et leida vihjeid selle jõe kohta, mis on tumeaine koosluses olev suunatud kõike endaga kaasa viiv voog. Oma raamatus sai lühidalt ka ära toodud selle unenägemise episoodiline kirjeldus, mis on sellisel kujul:

    “See koht meenutas Eljole elavate ja surnute maad, mida Esimesest ja Teisest Reaalsusest eraldas jõgi Lethe, millest üle minnes lõppes üks elu ja algas teine ning üle mille ei olnud silda, vaid oli paadimees, kes sõidutas nii Jõuga kui Jõuta inimesi oma viimase allesjäänud elujõuga üle Lethe jõe teisele poole. Esimeses Reaalsuses oli surma hetk alati kiire. Oli olemine ja äkki on surm. Hetk tagasi oli inimene ja juba järgmine hetk inimese särav elu. Teise Reaalsuse mõistes oli see hetk igavikuliselt pikk, kus hing kogu oma teadvuse helendava koore pagasiga astus sadamasillal laevale ja paadimees, kelleks on mustas kuues teadvus, viib hingi üle piiri, oma vahepealsesse koju toonela maale, hakates vaikides sõudma. Paadi ninas on latern, mille sees põleb inimese hetke-elu märgiks ja sümboliks küünal, mis on hingekujulises laternas, valgustamas teed üle põhjatu mustava vee ja seal vees ei ole ühtegi elusolendit, kalade asemele ujuvad seal eksinud hinged, kes on maailmade vahel kinni jäänud või kes on saabuva tõe eest püüdnud põgeneda ja hüpanud üle parda. Kuid Lethe on kui liim, vangla ja see, kes sinna vajub, sellel ei ole enam muud olekuvormi, kui jõgi ta neelab, jättes alles ainult kujuta kuju, kes on olnud, kes lihtsalt kunagi oli.”

    See kosmiline tumeaine, kosmiline aine on nii eraldaja kui siduja ühes võtmes ja nii, nagu see tundub suure tühjusena, on see lihtsalt üks nägemise aspekte, seda näha nii … aga kui sellega ennast kokku siduda, on temas KÕIKSUS!

  • Sõnal on jõud

    Sobilik on selle lehekülje avamist tähistada kõige olulisema teema käsitlusega, mis meid inimestena elus saadab. Kuna Printsess Lualoke Teise Ise tegemised tõstatavad paju küsimusi, siis püüan ühte neist ennetada, sest siis on palju lihtsam mõista juba järgnevat.

    Igal asjal on alati oma aeg ja see on reegel, mis peab paika. Unenägijana, käies mööda südamega rada, on Jõud minu teele ja nägemistesse pannud inimesi, millel on alati oma kindel eesmärk. Isegi siis, kui põhjus minu jaoks alguses hoomamatuks jääb, siis tean, et varem või hiljem selgub põhjus, miks kohtumine on aset leidnud.

    Iga inimene jätab sinusse jälje, mõni suurema, mõni väiksema. Samamoodi jätad sina oma jälgi nendesse, kellega selles reaalsuses eluteel kohtud. Kõik teadvused on teel oma terviku suunas, täiuslikkuse poole. Tervik-terve, täis, kui miski, mis on saavutanud oma vormi ja kuju, saanud täiuslikuks, annab väga ühese mõiste selle teekonna eesmärgile, kus hingeteadvused liiguvad terveks saamise poole. Vanas kõnepruugis oli see ka üheks saamine, veel vanemas keeles, muinasajal oli ühel ehk esimesel nimetus ODIN, mis vene keeles on üks.

    Nii võib lõputult jätkata sõnade mänguga ja seda sõnade mängu pööramist ja tagurpidi lugemist tuleb ikka ja jälle ette, sest minu kohtumised Kosmilise Jõuga erinevatel tasanditel on tihtipeale olnud just sellises vormis.

    Päris palju aega minu elus möödub selle peale, kus lahkan on sisemises dialoogis või mõne teise enda sarnasega neid olnud asju, neist tekkinud arusaamu, mõtteid ja filosoofiat, mida sõnumid endas kannavad.

    Ühes unenägemises, kui mul oli taotlus saada aru, mõista ja tunda, mis tähendab tingimusteta armastus (kuna see on raamatu struktuuri üks osadest), juhtis Kosmiline Teadvus minu tähelepanu sellele, kuidas hingeteadvused väljendavad ennast füüsilises kehastuses. Vaatluse all oli väga suuremõtteline väljend, mida suurem hulk Maal elavaid inimesi on kasutanud või kasutavad. Fraasiks oli: ”Ma armastan Sind!”

    Kosmiline Teadvus juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tingimusteta armastuses ei saa olla esikohal “MA”, sest see on väga vales positsioonis öelduga ja seletas lahti, et Hingeteadvus, kes ennast nii väljendab, tõstab nii öeldes (NB! Sõnal on Jõud) esikohale iseenda MINA, kes armastab kedagi, ehk SIND! Päris kole tegelikult, kui seda niimoodi lahata. Selle asemel, et väljendada tingimusteta armastust, tõstame me iseenda enesetähtsuse kõige esimeseks…. ja siis tuleb endalt küsida, et kuhu kadus armastus….?

    Kosmiline teadvus õnneks ka ütles, kuidas peaks seda tegelikult väljendama, et sõna ja selle mõte harmoneeruks jõuga, mis selle ütlusega kaasas käib.

    ”Sa oled armastus!”

    Ja nii lihtne see on, sest kui sinus on tingimusteta armastus, ei ole esikohal kunagi Sina ise, vaid Tema, kes on selle sõnumi ja tunde saaja.

    Ka selle raamatu paljud jutud on sündinud kahe maailma piiril, osad erinevates reaalsustes ja osad on otseselt sisse põimitud enda läbielamistest. Tegelikult kõik see on enda läbielatud Universumi sosin ja puudutus, mis leidnud oma teekonna selles reaalsuses sõnas ja vormis just sellisel kujul.

    Head rännaku algust!