11.12.2012 unenägemine

Meie kodu oli väikese mäe jalamil ja suuretoa põrand oli tehtud nagu lihvitud kristallist või läikivast kivist. See oli väga majesteetlik. Alguses ei saanud ma aru, mis teeb selle maja, ruumi nii suursuguseks? Aga see selgus hetke jooksul, kui abikaasa hakkas mulle rääkima, et aeg on muretseda endale pärismaalaste keskel suured maavaldused, kus oleks piisavalt toorainet, et hakata tootma looduslikku kummi, mis tähendas omakorda, et mul oli aeg asjad kokku kraapida ja hakata valmistuma reisiks.

Tõusin tasapisi kõrgemale ja nägin, et maja milles elasime oli suur haakrist ja see keskmine osa oli selle südamik, millest kõik muud osad välja hargnesid.

Minu ette rullus lahti hiiglaslik maakaart, mis oli nagu 20 km kõrguselt vaadatuna pisidetailide poolest peensusteni paigas. See kaart elas, ehk tunnistasin, et tegelikult oli see elav maa.

Võtsin taskust ühe vidina, millega juba vanad Odini pojad viskasid õnne, et näha kuhu suunas tuul nad viima peab. Minu vidin lendas suurte mägede suunas, aasia poole.

Läksin oma pilguga järgi, kui minu ette kõrgus mäemassiiv, nagu kardinad. Kuulsin ennast ütlemas, et olemegi jõudnud maailma kaardina juurde Himaalajasse.

Äkki kukkus vidin alla ja ma mõistsin, et selle taga on kohalikud pärismaalased, ilmselt vibude või muude arhailiste sõjariistadega, ootamas sõbralikke koloniste.

Hetke pärast asusin teele. Minu tee viis mind üle suurte platoode, kivikõrbe ja kuristiku kaldarada mööda suurte jõgede ääres. Teekonnal möödusin ma oma vennast, kes samuti oli sinnapoole teel. Küsisin ta käest roomajate kohta ja ta juhtis tähelepanu Noolmadude peale, kes stepirohus vilkalt sagisid. Samas olid nad nagu jää all. Vaatasin 360 kraadi üle maa ja panin tähele, et see koht oli väga eriline ja rikas oma looduvarade poolest. Minu ees kivide vahel lendas üks soolakala, kelle püüdsin kinni. Soolakala oli nagu vobla, valmis kohe söömiseks. Siis vedeles maas hulga juustu suurte kangidena, mis kasvasid nagu mägikristallid. Ma ei võtnud sealt midagi kaasa ja teekond jätkus, kuni jõudsin suure kaljuni, mis tõkestas mu tee.

Olin jõudnud sihtpunkti ja nüüd saabus tõehetke. Vaatasin seda võimsat kaljut, seda lootosõielehe kujulist massiivset ust ja äkki hakkas rääkima hääl: „Sa arvasid, et oma viimase rännaku teed sa Sonora kõrbes olevates mägedes. See teekond sinna oli mõeldud sul läbimiseks unenägemises ühe osana, aga tegelik sihtpunkt, see kuhu sa oled juba lapsena otsinud teed on siin, Shambala ukselävel. Sa oled kohanud oma teel mõõkhambulisi tiigreid, puumasid, erinevaid eluvorme, kelle olemus elus jaguneb mitmete dimensioonide vahel. Kas oled valmis lõpetama oma tee?“

Läksin kaljule lähemale ja nagu selgus oli koos minuga ka kaaslane. Ma ei vaadanud ta poole, aga ta oli minu selja taga. Samal hetkel tulid pärismaalased kaitsma oma püha kohta, sissetungijate eest. Tõstsin käe ja ütlesin, kõlaval ilusas eesti keeles, et tulin siis, et avada uks ja esitada neile paar küsimust, millele tahan ka vastust.

Pärismaalased olid minu suhtes aupaklikud, kuid kaaslase suhtes mitte, aga nad ei puutunud ka teda.

Läksin ukseni ja tabasin ennast mõttelt, et olen nagu Kääbik lohe Smaugi salajase kaljukoopa nähtamatuukse ees. Uks ise oli kõrgusega 5 meetrit ja laius kuksil 1,4 meetrit. Vasakul poolele oli kolm sümbolit. Kõige ülemine oli mulle senitundmatu kristall, sinakas, punakas, valge segu ja need kasvasid välja suukujulisest avast. Selle all oli kaks peopesa kohta ja veel sümbolid, mis tähendasid, et sa pead tegema nii….

Hääl räägib, et ainult need, kes saavad aru sellest sõnumist pääsevad sisse. Ma panin kaks kätt kokku ja moodustasin sõrmedega mudra ja kummardasin ühe sümboli poole. Siis panin kaks peopesa, enne vasaku käe ja siis parema käe täpselt kaljul olevate peopesadega ühte ja samal ajal liikusin kehaga nii, et ülakeha ja alakeha moodustasid 90 kraadise nurga ja see võrdus sügava kummardusega Sahambala ees. Kuumardust tuli teha kolm korda ja seda mõttes läbi peopesade. Nüüd oli viimane osa, kus pidin saatma läbi oma peopesade õige märgi, maailma kõige võimsama elemendi võtmes. Tegin ka seda ja nüüd käis suur raksatus. Tekkis tunne, et maavärin algab ja mägi liigub oma kohapealt ära. Pärismaalased ja mu kaaslane jooksid hirmunult kaugemale, mina aga astusin ukse eest kõrvale paremale poole, kus oli suur hulk karusnahku ja muid ohvriande pühale mäele. Tekkis selline ülemeelik huvi mängida peitust ja pugesin karusnahkade vahele ning võtsin enda näo varjamiseks musta naiste miniseeliku ette.

Samal hetkel tuli ukseavast jõud ja minu juurde jooksis üks väga kena tiibetlase välimusega tütarlaps 15-20 aasta vahel, kellega suhtlesime mõtete abil. Sain aru, et pean sealt välja tulema, sest on juhtunud õnnetus. Tulin ukse ette ja hüüdsin kõva häälega, minu nimi on Leonhard, tulin siia selleks, et küsida, mis saab nendest hingedest, kes saabuva maailmalõpu pärast on hävimisohus, kuidas leida neile pelgupaik?

Minuni jõudis vastuseks tugev mõttelaine, et kes iganes siit uksest sisse astub, peab olema valmis loobuma kõigest, mis seotud tavalise maailmaga. Tema jaoks lõppeb rada just siin ja ta neelatakse valgusesse. Me ootame sind, tule edasi. Minu silmade eest jooksis läbi elu, lapsed ja teadmine, et neid enam kunagi selles reaalsuses ei kohta.

Ütlesin uuesti, et tulin siia, et rääkida läbi, kuidas kaitsta neid hingi, kes pole määratud hävimisele. Ja teine küsimus-soov, millele tahan vastust ja lahendust on….

Samal hetkel kuulsin pärismaalaste kisa ja vaatasin selja taha, minu kaaslane oli võtnud pühalt mäelt, kui uks avanes, kaks väärteset, tõestuseks Shambala olemasolust. See oli aga suurim kuritegu ja teda haavati. Astusin kiirelt kaljude pealt alla tema juurde, kükitasin ja minu ees maas oli niru välimusega hundikoera/koioti sarnane olevus (see oli mu kaasalne). Tema sees oli 7 sukavarda suurust noolt, mille tagumised otsad olid kummaliselt väändus, justkui Wodoo nõiapiigid. Pärismaalased tulid vihaselt meie poole, karjudes, et vargad tuleb surnuks pista. Tegin oma parema käega, kaare liigutuse ja nad lükati ohutusse kaugusesse. Hüüdsin neile, et te metslastest koerad, see kaaslane ei teinud seda varguse eesmärgil, see on erinevate kultuuride eripära…ta ei teadnud teie reegleid.

Mu silmist pudenesid suured pärlite sarnased pisarad, mis kukkusid aegluubis parema käe peale, millega võtsin ükshaaval nooli tema kehast välja. Hakkasin neid võtma rindkerest ja lõpetasin jalaga. Terve vasakpool oli neid täis. Kokku 7 tükki. Mu kaaslane veel elas, hingas ja äkki mulle meenus, kohtumine Sonora kõrbes Mescalitoga, kes tutvustas mulle stiihiaid, kes andis mulle kingid ja päras vett tuli mägedest Koiott, kelle märk oli poolkuu ja kes kästi hoida lähedal aga samas mitte lubada sisemisse ringi, kuna tema meel on muutlik. Sain aru, et selleks, et saada 5 stiihiat, milleks on eeter, pidin ma kolmnurgana kasutama kaaslase abi…aga tema surm polnud selle saamise hinnaks.

Hääl mäe seest ütles, et pean tulema. Tõusin püsti, sirutasin oma vanad käed välja, suunasin nad ukse suunas ja ütlesin, et oma teisele küsimusele tahan ma vastust nüüd….

Hääl mäe seest rääkis samas teistega, kes tema ümber olid ja tõdesid, et just sellise suhtumisega inimesi nad ootavad oma keskele, kelle jaoks tõotatud maa väravad on lahti, aga kes loobuvad sõpruse nimel oma elu ohverdades valikust.

Kükitasin oma kaasalase juurde, panin talle käe peale ja teadsin, et minu viimane soov täidetakse, kohe tuleb mäe seest välja jõud, kes juhib elu, parandab tema hingehaavad. Tema ainuke viga oli selles, et ta ei suutnud loobuda asjadest, mis jäid siia maailma. See polnud tema süü.

Tundsin, kuidas ma kerkin ülespoole nii nagu iga teises maailmas käimisega, kui tagasi tulla. Minu sees oli teadmine ja lahendus 2009 aastal saadud ülesandele. Sain aru, et vabaduse valgusesse saavutab läbi loobumise ohverdades vajadusel ka oma valikud.

Ärkasin, kell oli 03.29

Unenägemise maailma tegemised käivad meie kõigiga kaasas, kõigiga, kes näeme und. Igale ühele on antud unede analüüsimiseks mõistus, tunnetus ja intuitsoon, küsimus on ainult selles, kas me panustame sinna oma aega.

Ma kuulen väga-väga tihti, et inimestel pole aega. “AEG ON PRIORITEETIDE KÜSIMUS”

Aega on meil ööpäevas tõesti ühe palju, aga unenägijal on seda alati natuke rohkem, kuna unenägudes ja unenägemistes tehtud tegevused tulevad blackout arvelt.

Unenägemine ei ole minu jaoks olnud kunagi kõrvaltegevus, vaid sellest sai juba varajases nooruses elustiil. On tõsi, et see võib jätta mulje kõrvaltvaatajale, et oodates unemaailmast vastuseid ja suuniseid, tekib küsimus, et kas ma ikka võtan oma elu eest vastutuse?

Aga teate, kui te näete ette asju, igapäevaseid homme toimuma hakkavaid asju. Eksamipileti numbrit, kiusajat, kes ees teeb head nägu, aga seljataga imeb verd, suuniseid, millega ei peaks tegelema ja seda, mis annab sulle lisa boonuse energias tegutsemise läbi ja kui sind huvitab inimolemuse põhjatu hingerägastik, siis-mis võib olla huvitavam, kui kuulda lugusid ja mõista eludeüleselt hingeteadvuste seotust, põimitust ja üksteise tõukamist-tõmbamist.

Igal ühel meist on elus oma tee käia! Ei ole olemas ühtegi ühesugust teekonda, sest meie, kes me oleme sellel teel, oleme pidevas muutumises. Ei ole ühtegi samasugust emotsionaalset meeleseisundit, ei olemas ühetegi samasugust hetke, päeva, tundi jne. Aga siiski, me tahame ja püüame elada nii, et säilitada mingi matemaatiline keskmine…

Unenägemisemaailma taga olevad Jõud keerasid kunagi minu teadvuse manualis uue lehekülje tuues igapäeva ellu mõiste “unenägemise filosoofia, kosmilise teadvuse õpetused”

Optimeeritud kujul on see JÕUD Jõud, mis on sinust suurem, targem, teadlikum, ettenägevam. Jõud, kes teab alati, mis on sinu jaoks parim ja mida sul on tegelikult vaja kogeda, täites nii enda elus sisest kui ka eludeülest missiooni, kui sina oled selle unustanud iseenda jaoks.

Inimesed, keda kosmilne teadvus unes kõnetab, kogevad oma elus sellist fenomeni nagu ma olen seda nimetanud “Jõupööre”.

See on nimelt see hetk ja tegevus, kui Jõud pöörab meie tahte vastaselt meid õigele rajale, kohta, suunda. Või viib kokku õigete inimestega. Juhuseid ei ole olemas. Jõupöördega võib kaasenda kas valulik või valutu kogemus.

Valulik siis, kui äkki me avastame, et elu rapsib meid siia-sinna ja sa lohised Jõurakendi tuules mööda kivist kõnnumaad, kruusa, kive, soppa lendamas näkku. Ühel hetkel on Jõupööre toimunud. Sind on “rapsitud” õigesse aega, paika, kohta, keskkonda ja endale märkamatult avastad, et tegelikult oli see parim asi, mis sinuga juhtuda sai, sest su SÜDA OLI täis-, või HING oli täis või poolik ja äkki on kõigele uuesti ruumi.

Teate, elu teeb Jõu-pöörde kingitusi neile, kes on reeglina läinud üle oma piiride või siis ei teosta oma elus seda, mida nad peaksid.

Põhilised vead, mis inimteadvust eksitavad on jäikus ja püüd kõike kontrollida, vahest viimse piirini või isegi üle selle.

Jõupöörde sisuks võib olla kardinaalne elumuutus, abielu või lahutus, õnnetus, mis muudab su elu kulgu. Üle öö toimunud teadvuse muutus, kus äragates tunned sa end teise inimesena.

Üks asi kaasneb alati Jõupöörde läbi teinud inimestega. Nad ei peta iseenda tundeid ja tunnetust vaid teavad ilmeksimatult, et teevad õiget asja, isegi kui kogu maailm on nende vastu ja neil pole mitte kedagi kellel toetuda siin inimeste maailmas.

Koos Jõupöördega kaasneb selgus, tervenemine, sinus tärkab loovus, Jõud, inspiratsioon. Kaob letargia, passiivsus, negatiivsus, hallid varjud kasvõi 50 tk

Jõu pööramine sinu suhtes on Universumi austus sulle, kes sa kõnnid omal rajal ja soovid kogeda ja omada iseenda kogemuse näol kõike, mida on vaja, selleks, et täita oma eludeülest missiooni.

Siine maailm lõppeb ükskord ja kõik, mis tundus oluline ja tähtis kaob koos sellega. Ainuke, mis püsib on eludeülene Hingeteadvus, ajatute mälestustega kõigest, mis on tema jaoks väärt igavesti olema seal sees

Jõupöörde tulemusena saab inimene, kes vahepeal kaotas oma Jõu selle tagasi, muutudes uusti Jõuga inimeseks, omamaks uuesti Jõudu, et minna edasi mööda oma valitud rada ja teha kõike seda, mis teda motiveerib, vaimustab, köidab.

Kui on Jõudu, on sinu elus kõike, armastust, harmooniat, unenägemist, loovust, hoolivust, küllust, mõistmist, empaatiat jne. Jõud on ALATI kõige taga ja puudusteadvus-valukehad viiatavad selle puudumisele või raiskamisele.

Vanad eestlased ütlesid ikka: “JÕUDU”

Inimloomus on loodud nii, et me püüame kõike oma elus ja ümbritsevas keskkonnas kontrollida, sest me vajame kindlust enda sisse ja ümber. See on kujunenud nii välja bioloogilise arengutsükli käigus loomafauna liigina.

Samuti meid õpetatakse maast-madalast kontrollima oma emotsioone, tundeid, elu, tööd, tegemisi ja nii me ei märkagi, kui püüame kõike kontrollida enda ümber, k.a unenägusid, mis ei allu nii kergelt meie väikestele isekatele tahtmistele.

Vaadeldes elus mööduvaid inimesi märkad sa, et tõesti, me oleme kõik hullud kontrollöörid, kes vähem, kes rohkem ja kui miski asi on kontrollimatu, tekitab see meis kaost, stressi, negatiivseid tundeid jne.

Kui sinu unne ilmuvad episoodid ja detailid, kus olete sattunud sündmuste keerisesse, mille osana olete juhtimatus sõidukis (auto, laev, rong, õhupall vms) ja sõiduk kulgeb omasoodu ja te annate endale aru, et mina ei ole see, kes seda kontrollib….näitab see selgelt, et meie elus on käes hetked, kus püüame kontrollida kontrollimatut. Tegelikult on nii, et me saame vaid osaliselt kontrollida enda suhtumist ja käitumist ja natuke ka oma suunda südamega rajal, aga kui oleme üdini ausad, siis mõistame, et meie tegemisi suunab ja juhib mingi salapärane Jõud, kes suunab asju ikka nii, nagu on vaja, mitte nii nagu sa tahad.

Vahest, et minna edasi, tuleb minna tagasi! Ütles mulle Kosmiline Jõud ühes unenägemises. Seda öeldi episoodi peale, kus olin jõudnud teekonnas kitsale rajale ja ma mõistsin, et see ei ole minu rada. Inimloomus vahest tõrgub jaatamast olukordi ja hetki, püüdes viimse hetkeni teostada ja läbi suruda kasvõi Jõuga enda tahtmist, aga Universumil on sinuga alati oma plaan.

Tore on, kui see ühtib sinu poolt valitud valikutega, raskem, kui need lahknevad.

Nii võibki näha inimene und, et seisab ristteel, valib oma raja ja see rada ei vii kuhugi. Ja siis ta seisab seal raja lõpus…tagasi minna ei taha, sest see oli tema valik, tema tahe ja kuidas on nii, et ma jaatan, et ma tegin vale valiku, valides tee, mis ei vii kuhugi? Vahest, et minna edasi on vaja minna tagasi!!!

Olen ise kogenud kõiki neid episoode ja unenägemisemaailma vihjeid elule. Sellepärast räägin kõigile, et märgake oma unes olulisi detaile, sest nendes on sees otsesed või kaudsed soovitused meie igapäeva elus.

Üks minu unenägu (kirgas ja selge) viis mind õhupalli reisile, kus see oli juhtimatu. Tuul Jõuna tegi sellest lükka-tõmba hetke ja mõistus püüdis hakata külvama paanikat, et appi, kukume alla, ma ei juhi seda, mul pole langevarju. Aga minu teine pool, minu Teine Ise jäi rahulikuks vaatas kõrgusest alla, kui kaunis oli Maa, põllud, metsad, loojuv päike, pilved ja sel hetkel mõistsin, et vahest on parim kontroll see, kui me loobume kontrollist ja laseme ennast Universumil juhtida nii nagu Jõud seda vajalikuks peab. Tuul lükkas me õhupalli sinna-tänna, üles-alla. Ainuke asi mida sain teha oli kas anda juurde gaasi, et tõusta kõrgemale, või lasta pallist gaasi välja abistava kaaslase „nõelga“.

Ka see oli metafoor meie energia panusena, lähtudes duaalsest maailmast, tõusta kõrgemale või madalmale, lennata kõrgemal, või madalamal. Olla õnnelik ja nautida vaadet, või tunda hirmu, et juhtimatus viib sind hukule.

Kui me loobume unes kontrollist ja laseme sündmustel minna, andes meele vabaks, hakkavad juhtuma imelised asjad. Paanika kaob, sündmused võtavad äkki positiivse pöörde, kohe kuristikku sööstev rong tõuseb lendu, õhupall maandub sujuvalt Eiffelitorni otsas või sinu laev seilab rahulikul tüünel merel ja sa mõistad oma sisemises rahus, et iga asja jaoks on oma aeg.

Ja korraga sa mõistad elu paradoksi, universumi reeglit: ” Loobudes inimlikust kontrollist, loksub kõik paika oma kohale palju lihtsamalt ja kergemalt, sest see on elu reegel.”

Me ei ole kõikvõimsad, me ei ole kõike teadjad, me ei oma kontrolli isegi oma aevastuse või nina sügeluse üle, äkki on aeg õppida usaldama oma Teise Ise tarkust ja õppida vaikselt märkama, kus poolt on unenäo tuul.

Ka kõige tühisemas õhupalli lennus võib peituda sõnum, mis annab sulle ärgates tunde, et oled õigel teel. Õige teekonna esimene samm, aga hakkab sinu sisemusest!

Unenäod toetavad meid, meie teekonnal, seestpoolt väljaspoole, ikka ja alati tähtede poole! Ka maisel teadvusel on kasulik tuua oma elu praktikasse unenäos olevaid lahendusi, sest need ei ole tekkinud tühjast kohast.

Unenägemisteni

Unenägija, kellel on ”rändurisündroom” kohtab oma teekonnal imesid, mis panevad ta esitama küsimusi. Mida rohkem ta näeb ja püüab mõista, seda suuremaks läheb tema mänguväljak. Ühel hetkel taipab nägija, et meie tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega kõigest, mis meid ümbritseb ja kõik nähtavad kogetavad tõed on nn”hetke tõed.”

Olen nende otsast-otsa rännakutel esitanud endale tihti küsimusi, eriti, kui mängus on hoomamatud Univerusmi piirid, mis on nii kolossaalselt suured, et lihtsalt see ei mahu teadvusesse.

Täna öine arutelu on kunagise küsimuse-taoltuse järelkaja, kus oli aruteluks: ”Kas Universumi Looja võib enda loomingu hävitada?”

Esitasin selle küsimuse, kui olin unede vahelises staadiumis ja ärkasin korraks üles, ärkamata siia maailma.

Minu teine ise vastas küsimusega: ”Kas kunstnikul, kes loob oma teost on õigus oma teos-taies hävitada? Kas munk, kes joonistab liivamandalat on õigus oma liivamandala laiali pühkida? Kas sinul, kes sa kogu aeg midagi ehitad on õigus üks ehtisi teiseks muuta, lammutades algne ja tehes uue?

Minu esimese Ise teadvus, olles sattunud kui Teise Ise turmtule alla suutis selle peale piiksuda vastu küismuse:” Aga, kui selle teose-loomingu osad on kõik indiviidid isiksused, hinged…”

Ma ei suutnud lõpetada, kus Teise Ise poolt tuli edasi:” Kas sul on õigus lõpetada oma söök, mida ei taha, loobuda emotsioonidest, mida ei soovi, mitte teha tööd, mis pole sinu jaoks?

Universum saab otsa just siis, kui kõik selles olevad teadvused on jõudnud mõistmiseni, sinna maani on aga teie mõistes lõpmatu igavik aega!”

Ärgates tekitas kogetu minu jaoks uusi küsimusi….mida tähendab ” jõudnud mõistmiseni”?

Unenägemisteni!

Olen alati imestanud Universumis kehtivat sünkroonsust, kus iga asi sobitub omale kohale, kui on õige aeg. Inimmõistuse jaoks ei ole see tihti üks-ühele mõistetav, kuid unenägija, kes on astunud oma südamega rajale järgides Jõu vihjeid ja märke, teab, et siis, kui on õige aeg, kehtib ka reegel võimalusest 1-10000000 suhtes ja see toimib.

Pärast Kanal2 saadet sain ma päris palju kirju võrreldes raadioga meedia JÕUD :DDD. Kogu sellest massist olid paar tükki sellised, kus minus olev Jõud reageeris loetule teistmoodi, sest nende inimeste sees, kes seda kirjutasid, oli midagi enamat. Olen õppinud seda tänu unenägemisele ajaga märkama, et mitte killustada enda teadvuse fookust ja nii õpid sa märkama alati seda “Midagi”, mille taga on JÕUD.

Universumil on meie kõigiga oma plaan. Kõik teadvused, kellega kokku puutume, tõmbavad ja tõukavad meid oma arengus. Isegi siis, kui sulle tundub, et arengut pole, siis tea, et sa lihtsalt sel hetkel ei hooma seda. Duaalse kaksikolendi elus, nagu on seda inimene, käib alati areng, informatsiooni töötlus, analüüs, võrdlus jne.

Sinu teadvus saab alati info, mis on tema jaoks parim, olukorrad ja hetked, mis on vajalikud ja millel on määrav tähtsus. See toimub nii unes, kui ilmsi!

Kui Universum soovib, et kohtuvad kaks unenägijat selleks, et üksteist teadvuses tõugata, siis teeb ta nii, et need inimesed kohtuvad kasvõi Kükametsa lõkkeplatsil, kohas, kuhu muidu ei satu.

Olen seda kogenud nüüdseks kordades, et asjad lähevad nii nagu need peavad minema, sest Universumil on kõikidega oma plaan ja unenägudes on väga tihti näha selle plaani ulatus ja Jõujooned, koos maagiliste sümbolitega, mis ootavad, et sa märkaks ja paneks neid tähele.

Igakord, kui minu teele satub teadvus, kes on huvitatud unenägemisest (soovides seminari jms), ütlen ma välja taotluse:” Kui meie teed peavad ristuma, siis toob Jõud meid kokku, ükskõik, mis ajas, ükskõik, mis kohas!”

Ja siis jätan ma selle sinna…üles…rippuma, oodates seda õiget aega ja kohta, mis tuleb siis, kui on õige aeg!

Südamegarajal ei pea muretsema detailide pärast, sest seda teeb Jõud sinu eest!

Unenägemisteni!

4.12.2017 aastal oli see öö, mis muutis minu teadvuse teadlikkust kardinaalselt. Sellel ööl teostus minu kogu elu oodanud taotlus, käia ära Universumi alguses. Ma tean, et inimmõistuse jaoks on see väga sürr..ja see oli sellise välja öeldud Jõuna ka minu jaoks, kui ma selle taotluse esitasin (st väga tugeva soovi). Meenus K.Raud pilt “Teekond maailma äärele.

Iga taustsüsteem on piiratud piiriga, see on selge. On olemas keskpunkt ja on olemas piir-äär, tsoon, kus keskpunkti mõju enam ei avaldu ja sealt edasi tulevad mängu teised Jõud.

Kui noorena algasid mu astraallennud, muutis see mu arusaama inimkehast, elust-surmast, sellest, et meie süsteem on duaalne ja me inimestena ei tea praktiliselt midagi Universumi seaduspäradest, sest meie kollektiivne nägemine-tajumine on alla Universumi normaalse IQ. Vabandan selle vulgaarsuse pärast, aga see ei muuda sisu.

Inimloomus on ehitatud nii, et meie sees ei kinnistu Tõde enne, kui saame isikliku puudutuse-tõuke ja alles siis, me suudame läbi oma hingetunnetuse avardada oma piire ja teadmisi, sest me oleme seda kogenud.

Kõik, mis meiega toimub on ülimalt subjektiivne, me näeme ja kogeme seda läbi isikliku olemuse. Pean olemuse all silmas seda kõike, millest me oleme loodud ja mis on elude ülene, ajatu, igavene.

Kui inimene hakkab oma teadvusega rändama unenäos ja sellel rännakul on ka kaasas su teadlikkus, siis on see suhteliselt sarnane astraal tasandile. Ainuke teistmoodi asi on see, et astraalkehas on meie füüsiline maailma täpselt selline nagu ta on, aga see on laiendatud energeetiliselt ja värviliselt. Unenäomaailma astraalmaastik on aga metafoorsete kujundite rikkalik paradiisiaed. Kui ma olin ükskord astraalis, tekkis mul huvi minna unenäomaailma. Üllatus oli see, et samal hetkel tekkis minu ees uks, mis viis ruumi, mis koosnes väikestest kuubikutest. Kuubid olid kuubikutes ja iga kuup oli unenägemise ruum mille avarustes meie teadvus öösiti seikleb. See oli huvitav ja üllatav kogemus, et unenägemiseruumid asuvad astraalmaailmast nagu eraldatult ja kõik on väga rangelt piiritletud.

Samasugune tore avastus on olnud olla unenägemises ja sealt teadlikkuse baasilt öelda taotlus astraalmaailma minekuks. Hetke pärast näed sa, kuidas see unenäoruum avab oma uksed…kuhu? Lõpmatusse ilmaruumi. Ükskord olles teadlikus unes ja tehes nii astusin ma sellest kuubist välja astraalkehasse ja sattusin tähtedega ümbritsetud põhjatusse kosmosesse. Mul ei olnud aimugi, kus ma olen. Kus on kodu? Küsisin ma endalt sest mu mõistus ei hoomanud üldse midagi. Mu kohataju on kadunud ja mind ümbritses sisuliselt lõpmatus. Vaigistasin oma maise mõistuse, mis oli minuga kaasas ja pöördusin sama küsimusega oma ajatu hingeteadvuse poole. Kus on kodu, kus magab minu keha? Ja samal hetkel tekkis helesinine peenike joon, mis näitas mulle kätte teekonna Maani…magava kehani. See polnud sirgjooneline. See teekond oli nurgeline, järgides geomeetriat. Sain aru, et lühem teekond punktist A punkti B ei ole astraaltasandis tegelikult kunagi sirgjoon . Miks? Sest me elame multidimensionaalses universumis , mis on pidevas muutumises, sest kõik liigub ja muudab oma asukohta. Ueh…tean, et see on keeruline, eriti, kui sulle ei meeldi füüsika nagu ka mulle , aga õnneks on olemas ajatu hingeteadvus, kes ütles, et mine tagasi unenäoruumi ja lõpeta astraalkehas olemine ja sa ärkad õiges ajas, õiges kohas.

Pärast seda olen ma vältinud unenäoruumidest väljumist, sest tegelikult mul tekkis aukartus väikese hirmuga selle lõputu avaruse ees, mis kubiseb elust, seaduspäradest, millest mul pole oma mõistusega aimugi.

Unenäoruum, on oma olemuselt väga huvitav, mingil seletamatul põhjusel suudab see olla ühenduses universumi piiridega. Ära küsi minult mis moodi? Aga see on jätnud mulle mulje ja tunde, nagu oleks universum ümber unenäoruumi sfääriliselt ja see kuup-kuubis unenäoruum on universumist vaadatuna kui väike aju  just, kus ei ole paista kuup-kuubis moodustist, vaid suur kollektiivne teadvusvõrgustik. Ja ometi, kui ma olen läinud universumisse ajatu hingeteadvusena, kellel pole midagi muud peale sfäärilise olemuse, on Universum hoopis teistsugune. Ta on silinder, korrustega, keskteljega, milles on struktuur, kuhu mahuvad kõik maailmad, unenäoruumid, tähed päikesed, galaktikad ja meie väikesed kirbud…SUURTE EGODENA :DDDDDD

Need rännud ja käimised tõid mind taotluseni, käia ära universumi alguspunktis ja see õnnestus. Näha Loovjõudu-Loojat sellisena nagu ta on. Mõista reegleid, millised nad on ja mis on ülimad. Saada aru iseenda kõverusest ja lollusest. Selleks teekonnaks sinna, pidin ma teadlikuks saama oma algusest. Sellest hetkest, kui ma esimest korda eludeüleselt teadvustasin, et see olen MINA. Nimetu, ajatu, kehatu. Et ma olen osa suurest pildist, kellel on antud võime leida üles koht selles mosaiigis ja sobituda, saades uuesti osaks kõiksusest. Pidin kokku koguma kõik oma eludeülese Jõu ja suunama selle taotluse sambasse, et jõuda sinna.

Siin peitub üks suurimaid saladusi elus. Kui ümarteadvus leiab oma koha kolmnurgas ja sobitub sinna, on algus ja lõpp ühinenud.

Sellel teekonnal, seal lõpus, sain ma teadmised, mis vapustasid mind üdini-hingepõhjani.

Taotlus on JÕUD, mis paiskab sind välja, samal ajal toetudes JÕULE, mis on su teadvuse teekonna SAMMAS!

Kui sa oled eksinud ja ei tea, kus on su kodu, ei pea sa tegema muud, kui lõpetama taotluse ja see tõmbub koos sinuga tuldud teed tagasi!

Me oleme jätkuvalt Loovjõu taotlus, kellel on laenatud aeg ja ruum, mõistmiseks.

Kogu meie olemasolev reaalsus koos kõige meid ümbritsevaga on selle Taotlusesamba sees täpselt niikaua, kuni see Taotlus liigub edasi oma eesmärgi suunas.

Üritades muuta maailma „paremaks“ paigaks, tegutseme vastu Loovjõu printsiibile ja tõele, milline on universum.

Inimteadvuse „parimas“ on sees vähim teadlikkus!

Unenägemisteni

Kui sa oled kogu oma elu kirjutanud unenägusid ja unenägudest siis on elus päevi, kui ei viitsi kirjutada üles ühtegi sellist, mis ei ole kosmilise tarkusega sepistatud. Töötan need tavalised uned lihtsalt hommikul enda jaoks pea läbi ja unustan.

Ajaga õpib iga unenägija mõistma enda unenägude energiat, kas on see kantud kõrgemast Jõust või elusisese sagimise tulem.

Samas ka kõige tavalisem uni, mis on juhitud päevakajalisest temaatikast, näitab ära sinu enda sisemised mõtted, tunded, asju, mida sa võibolla kohe ei teadvusta.

Ja nii on, et isegi, kui ma ei viitsi…saan ma aru, et UNED, mis on hommikul selgelt meeles, ei ole tulnud mu teadvusesse mitte sellepärast, et neile tähelepanu ei pööraks, vaid sellepärast, et just märkaks ja teeks sealt omad järeldused.

Vahest, kui ma ei viitsi… ja mõtlen, et maailm peatub… see on inimlik illusioon. Maailm ei peatu, elu ei peatu, teadvus ei peatud kunagi, ta lihtsalt liigub ühest vormist teise ja külastab erinevaid taustsüsteeme.

Meie Teise Ise teadvus on kui ajatu laps, kes ei peatu kunagi ja kelle mängulisus ei rauge, vaid käib meiega kaasas elust-ellu ja tema viitsib alati.

Mõtlen enda ühte viimast selget unenägu, kus olin Dinosaurus ja omasin muna, millest koorus välja armas tibu

Kuna päeval nägin sulgedeta linnupoega pesas, oli see tõukeks näha unes, et olen dinokas. Kuna linnud ja dinokad on ju sugulased nii nagu minikoer ja hunt, siis oli aju loogika lihtne, kantides teadvus automaatselt üle dinosauruseks sest olen püüdnud varasemalt mõelda, et millised tunded olid nende elukate sisemuses?

Me ei saa kunagi teada, kas minu tajutud tunded ja mõtted dinosauruse sees olid 1:1-le nendega kunagiste loomadega, aga ma saan tõdeda, et läbi subjektiivse teadvuse prisma, olin ma väga hea dinosauruse ema ja ma armastasin oma muna ja me õppisime koos lendama-hõljuma.

Üks kõik, kui veidras vormis sa öösel ka oma tegusid ei teeks, see kuidas sa suhestud toimuvaga näitab alati sulle sinu sees peituvat valgust või pimedust!

Unenägemisteni

Sa saad kõik millest loobud, aga selleks on ajaline intervall. Väga paljud inimesed tahavad oma elus kõike ja kohe, kuid õnneks on Universum teinud nii, et sul on ajafaktor vahel, et sa jõuaks endas selgusele, mida sa tahad ja kui väga. Siis, kui su tahe on piisav ja sa jõuad endas selgusele, tulevad need asjad sinu ellu täpselt õigel ajal.

Me näeme unes asju ette. Mõni meist rohkem, teine vähem. Ilmselt on see piiratud teadvuse teadlikkusega ning ärkamis järgse mäluga, kus kiire päevatempo ei luba meil rahulikult une üle järele mõtiskleda (sellepärast on väga oluline varuda aega endale ärkamise faasis, et mõelda enda emotsiooni, tunde ja toimunu peale).

Olen hakanud aru saama, et enne, kui asjade sünnivad Maa peal, sünnivad need taevas. Meenub ka väjavõte kunagisest pühakirjast (piibel), kus on saranane lause välja öeldud.

Hingeteadvused inimkehas ja tasandis on astraalrändurid ja meie unenäomaailm laotub -avardub astraalmaastikel. Asjad, mis nähtud öös ja mis lähevad täide kiirelt on meie lähitasandis astraalmaastikult pärit. Pikemalt aega võtavad asjad on kinni nn “kauguses” ehk meie keha mõistes tulevikus, kuhu poole MAA koos seal olevate asukatega kulgeb. Vahest on meie lennud kõrgemal ja kaugemal ning me näeme asju, mis alles on meie poole teel!!!

Igaüks täidab meist olulist kohta ja rolli taustsüsteemis. Ma tean, et meile meeldib mõelda vabast valikust liikumise osas…aga see vaba valik on piiratud kõrgemalt vaadates nn kastiga-piiriga-aiaga. Ka kirbu jaoks on koera sabast koera ninani teekond maailma ääreni ja tagasi väga pikk ja mahukas reis, mis võiba aega võtta terve igavik, ent kõrgemalt vaadates, selle jaoks, kes hoomab koera, mõistab, et tegelikult on see ainult ühe koera lõikes…

Taotlesin ükskord, et näha läbi oma Teise Ise teadvuse inimese elu. Minu ees laotus unenägemises lahti 2d maakaart. Punane täpike tähendas inimest, kes sünnib siia ja see täpike hakkas ajaga liikuma ja kogu tema teekonnast jäi järele jälg, pidev katkematu joon. Nüüd aastaid hiljem, kui sul on endomondod ja muud gps tooted…on see pilt 1:1 le ainult, et Universumi lõikes on see sinu teekond elu lõikes, kuna see on Universumi silmis üks teekond, selles kehastuses.

Ühel hetkel, kui täpike sai vanaks, tema Jõud rauges ja elu kustus oli kõrgelt vaates see toimunud väga kitsas kastis…Meie tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega. Meie elu on piiratud meie maailma ja teekonnaga…meie emotsioonid on piiratud kehaga, aga see ei tähenda, et väljaspool meie kirbu teadmist ja tunnetust ei oleks koera…

Kui vaadata veel kõrgemalt on kirbul koer, koeral inimene, inimesel Teine Ise, Teisel Isel Hingeteadvuse tarkused!

Hingel aga kogu universum, kus sees on Hingeteadvus, Teine Ise, Inimene, koer ja tema kirbud…

Siis, kui kõik tundub nii lootusetu, tühine, mõttetu, igav, nõme, haige on see kinni kõik selles, et me ei näe Universumi ja UND mitte läbi hinge, vaid kirbu põhivajaduste.

Tänaseks, olles näinud ette päris paljusid tulevasi elujuhtumeid, ei lakka ma imestamast, kuidas see kaadervärk toimib. Vahest on ettenägemine karm, aga vahest väga kerge, sest hommikul ärgates sa tead….täna on nii, veel üks suurepärane päev. On päike, on tuul, on vesi, on jääkristallid, mis katunud hommikuse hallana muru ja mille pealt päikesevlagus peegeldub ja tekitab mulje, nagu oleks keegi kalliskive puistanud kamaluga sinu õue…

On inimesed, need, kes tahavd sinuga olla ja need, kes ei taha. On inimesed, kelle jaoks sa oled olemas ja need, kelle jaoks pole sooja ega külma, oled sa või ei ole. Ajatu hingeteadvus jaoks on see kõik vaid üks imepisike episood, imeväike unenägu ühe koerakarva ümbruses olevas olemises, mis on maine elu ja samas ka unenäo peegeldus.

Analüüsi enda und, selle maastikku, õhustikku, inimesi keda näed, tegevusi mida tehakse. See kuidas sinuga käitutakse või see, kuidas sina käitud. Igas nähtud asja taga on energia, mida sa tajud. Me tajume aga asju(pöörame tähelepanu), mis on olulilised meie jaoks.

Teadke, et meie teadvuse jaoks ei satu kunagi fookusesse üksi ebaoluline asi, see on üks kirjutamata Universumi reegel, et sa reageerid ja näed alati seda, kus on kasvukoht, õppimise võimalus!

Unenäod juhivad meid mõistimiseni, sügavama tunnetuseni, harmoonia ja rahuloluni, kui vaid õpid märkama! Märka oma UND, võiks olla tänane päevalause.

Üks asi mida me elus õpime on……(siia kirjutab oma mõttes igaüks ise ühe sõna) sest see on sinu fookuses.

Unenägemisteni

Elu võib elada väga lihtsas võtmes ja mida vähem on sul väliseid mõjutajaid, kellega või millega sa oled seotud, seda kergem on hoida tasakaalu. Saan suurepäraselt aru Tolteekidest unenägijate meile päranduseks jäetud teadmistest ja selle taga peituvast filosoofiast.

Selleks, et olla hea unerändur/unenägija peab sul jääma igapäeva elus üle energiat, mida kasutada selleks. Olen ka varasemalt kirjutanud, et iga teadvus paneb ise enda jaoks kokku oma märgisüsteemi unes toimuvast ja ajapikku omab iga üks ise enda jaoks oma unenägude seletajat. Jah, on olemas kattuvaid elemente ja sarnaseid kohti, sest unenägijad käivad samades paikades, kohtuvad samade Jõududega, lahendavad samu ülesandeid. Ning teatud märkide/elementide unes nägemine võib sind meenutamisel paisata ärkveloleku staadiumis unenägemisse, mõistmisesse. Nimetan seda enda jaoks “avatud silmadega unenägemiseks”.

Mäletan selgelt ühte väga olulist unenägemist. Ikka on nii, et sa võid kogemuste tekkides hakata neid liigitama, olulised, vähem tähtsad, vapustavad, ettenägevad, KÕIGE OLULISEMAD jne. See unenägemine on “kosmilisest puust” mis kõrgus minu jaoks välja paradiisiaiast, täites universumi oma võraga ja kui juured olid põhjas, oli latv tipus ja sinna vahele mahtus kõik matemaatika, füüsika, astronoomia, hinged, teadvused, Jõud, kirjutamata ja kirjutatud seadused. Kõigel oli oma aeg ja oma koht, igal teadvusel oli oma kohake, oma rada. Kõik moodustas liikumises võrgustiku, iga liikumine jättis maha endas joone/mustri/teekonna, mis helendas mustava universumi tähesäras tühjuses roosakalt-lillalt, võimalik et ka violetselt (sest ma olen halb värvide määraja, nagu on elus selgunud). 

Selles unenägemises püüdsid kõik allpool olevad teadvused liikuda üles latva, kus oli kirgas valgus, selline, mis pimestas silmi, sest nii nagu iga teadvus jättis oma teekonnast violetsejälje, omas iga teadvus ka sära(kollakat, valkjat, kohati ka nagu teemanti värvi või siis merevaigu oranži). Miks ei saa ma öelda konkreetset värvi, sest nii nagu sa vaatad inimhinge, on selle kõiki värve…mõned domineerivad, mõned on tagaplaanil(sügavuses). Samuti oli selles unenägemises teadvuste vorm muutuva värviga, kuna liikumises need pöörlesid ümber oma telje ja värvus muutus.

Mida kõrgem oli teadvuse sära, seda heledamalt see mustaval taustal tõusis esile. Mida heledam oli see sära, seda suurem oli tema teadvuse teekonna jälg ja ulatus universumi piires. Vaatasin seda eemalt, nagu see ei puutuks minusse, sest ma olin vaatleja. Polnud oluline mu nimi, vanus, elatud elude kogemus, vormid, milles olin olnud…miski ei olnud oluline, peamine oli vahetu tõe mõistmine, suure pildi nägemine ja teadmine, mis on mis ja kuidas on kõik loodud suures kosmilises sümbioosis.

Kõige suurem valgus oli ladvas, kõige madalam all juurte osas ning kõik teadvussärad, kuigi nad liikusid mööda enda poolt valitud teed oli nende liikumise trajektoor sarnane teistele (spiraalne). Me keerleme ümber nähtamatu Jõu keskme ja nii nagu sa ei suuda puhta taevasina taustalt eristada tuult…annavad tuule olemasolust aimu pilvede liikumine, lehtede lennutus, liikuvad puuoksad või siis mahe tuuleõhk sinu näol.

Inimeseteadvuse jaoks on samuti paljud Jõud nähtamatud, ent siiski alati olemas ja neid on võimalik hoomata just meid ümbritseva läbi. Olgu see kas teised teadvused või muu mateeria, mis meid kujus ja vormis ümbritseb. Universum kõneleb meiega läbi teiste teadvuste ja vormide. Me saame endast paremini aru tänu teistele, kuidas me nendega suhestume, mida meile vastu peegeldatakse või otseselt antakse. Nii nagu peeglis on võimalik näha enda füüsilist kuju, on võimalik energias näha sinu suunas kiirguvat energeetilist peegelpilti, mis saab arusaadavaks ja tõlgitavaks just ajas ja ruumis nüüd ja praegu läbi sinu kõikide meelete.

Selles unenägemises oli minu jaoks väga oluline roll liikumine-teekond alt üles ja seda mitte spiraaselt vaid sirgjooneliselt-püstloodis. Sain aru, et spiraalne liikumine on universumi loomuliku rütmi võnkumise lainetega kooskulgemine. Aga teadvusel, kes tahab kõike ja kohe, on võimalik liikuda sirgjooneliselt punktis A punkti O. Hoides kokku energiat, tehes kõik teekonnad enda jaoks maksimaalselt otseks.

Sama võimalus on meil ka elus. Minna otse….või ringiga. Mõlemal on omad eelised. Selge on see, et mida pikem ja suurem on „ringiga“ minek, seda suurem võimalus on kogeda teekonnal „asju“ , samas ei pruugi see olla alati nii, kuna teadvus on rohkem kui pool sellest ajast „ära“ ning ei hooma midagi kõikidest vaatamisväärsustest/kogemistest, mis sellel teekonnal osaks saab. Otse minnes säästad hulk aega, näed palju vähem, aga see võimaldab sul näha jälle suuremalt.

On inimesed, kes tegutsevad eesmärgi põhiselt. Nad teavad enda jaoks Algust ja Otsa. On neid kes saavad sellest teadlikuks sinna jõudes, või teel selleni. On neid, kes lihtsalt lasevad ennast ajaga ja massiga kaasa viia ja kulgevad rahulolus ja õnnes, sest universum teeb kõik nende eest ära. Mis on parim? See, et kõigil on õigus oma teele, oma tundele, oma elule. Sa võid lubada endale nii ringi minemist kui otse teed. Keegi ei saa sind piirata, käskida, karistada selle eest, millise teekonna valid sina kas oma füüsilises vormis või energeetilises teadvuses. Me kõik liigume alt üles, ülevalt alla. Me kõik oleme kõigiga seotud, risti-rästi hingeteadvuste võrgustikus. Me kõik anname oma panuse kellegi, millegi jaoks ja meil kõigil, kes on mis iganes teadvusevormis, on oma kindel koht ja panus KÕIKSUSES.

Selles unenägemises joonistus välja veel üks väga oluline detail. Kui ma liikusin sirgjooneliselt üles poole tuli mulle vastu kosmilisepuuvili. See oli peegelsile, selle pealt peegeldas vastu kõiksus, teadmine, arusaamine, mõistmine, suur pilt, armastus.

Mu teadvus võttis selle piltlikult öeldes kätte, vaatas selle põhjatusse sügavusse, naeratas ja lasi lahti ning mu hingeteadvusesse kirjutati igavesti järgmised sõnad:

„Kosmilisepuuvili ei ole söömiseks, vaid see on mõistmiseks, sest selles on kirjas hingeteadvuse arengu elukood!“

Ausalt, ma ei saanud sellest pikalt aru. See oli väga intrigeeriv, sest kui on midagi millest ei saa aru…on see midagi väga suurt või sellist, millest ma pean aru saama.

Tänane selge uni Kotkast, 3 hundist kes mängisid preeriarohus jänest…kus ühe hundi hall selg oli kui jänese kasukas ja kahe hundi sabad moodustasid püstloodselt „jänesekõrvad“ jättes kaugusest mulje, kui eriti rasvasest jänesest, paiskas mu lahtiste silmadega unenägemisesse kus meenus kosmilisepuu unenägemine. Äkki ma mõistsin.

Kosmilinepuu kasvas välja paradiisiaia keksmest. Eeva andis Aadamale õuna….või siis Aadam võttis Evalt õuna. Õuna süües, kadus iidne teadmine ja tarkus ühenduses ja inimkond langes…

See on üks jutustus, paljudes erinevates vormides, erinevatel rahvastel ja kultuurides, sarnaste sugemetega ent vahest detailides erinev.

Valik otsetee ja ringi minemise vahel peitub meie otsuses, kas sööme seda vilja või mõistame, teadvustame ja laseme lahti, sest see vili, kus peal oli kirjas teadvuse elukood, oli ei miskit muud, kui lihtne ARMASTUS. Kosmiline ARMASTUS, suurem kui Universum. See kas on sinus või pole. Kui seda pole, tuleb see leida, esitades endale taotlus, soovida seda tunda, kogeda mõista nii nagu see on mõeldud elukoodis. Ja saada aru, et Kosmiline Armastus on Vaba!