Novaatoris on huvitav artikkel universumi ja aju sarnasuse kohta ning vesi ja tumeaine saavad ka oma ühise puutepunkti.

Just nimelt sellest tumeainest ehk kosmilisest veest tahtsingi paar sõna rääkida, kuna
unenägemisemaastikel olen sellega päris palju kokku puutunud.

Esimene kord, kui teadvustasin, et särav tumeaine kõiksuses käitub nagu vesi, oli ca 32 a tagasi ja mul oli üks unenägemine õhtuse taotlusega kohtuda kosmiliste Jõududega, kes meie arengule ja tegemistele kaasa aitavad. Selles selges hetkes olin ma taevas, mitte Maa
taevas, kus kõik ilus ja helesinine, vaid kosmilises taevas, mis oli must, lõpmatu, aga millelt peegeldus vastu ümbritsevate tähtede valgus. Minu teadvus oli kui lootsikus-paadis ja ma sõudsin rahulikult mööda nähtamatut vett ise veel arutledes, et huvitav, kuidas saab kosmose tühjuses kulgeda samamoodi, nagu oleks paadiga järvel.

Järgmistes kokkupuutepunktides aastaid hiljem algasid enamus unenägemistest kosmilisest tühjast ruumist, mis oli kui siduv materjal erinevatesse reaalsustesse. Ükskord juhtis kosmiline Loovjõud mu tähelepanu sellele, et tegu ei ole mitte tühjusega ruumis, vaid ainega, milles kõik muu hulbib (kõik galaktikad, tähed, jms mudru). Samal hetkel tekkis efekt, mis meenutas mulle seda mängu, kus vaadates pilti ühe nurga alt näed sa ühte ja fikseerides silmad teise punkti, muutub pilt vastupidiseks. Sama juhtus ka seal, piisas teadvustamisest, et see pole tühjus, mida läbida, vaid aine, mis seob, tunnetasin ma ära selle tumeaine voolavuse, plastilisuse ja voolusuuna ning seda sai hakata kasutama vahemaade ületamisel. Just nimelt selle teadvustamine, või siis enda teadvusse vastupidine pööre, muutis enne ületamatud kaugused kättesaadavaks palju lihtsamalt.

Ühes järgmises unenägemise hetkes oli taotlus teha kaasa teekond siit Maalt lahkuva hingega, kes läheb ära teispoolsusse. Sellest teekonnast jättis väga sügava mulje kosmiline jõgi, mis lahkuvad hinged endasse lahustab, ja pärast seda oli esimene kord, kus hakkasin põnevusega tuhnima folklooris, et leida vihjeid selle jõe kohta, mis on tumeaine koosluses olev suunatud kõike endaga kaasa viiv voog. Oma raamatus sai lühidalt ka ära toodud selle unenägemise episoodiline kirjeldus, mis on sellisel kujul:

“See koht meenutas Eljole elavate ja surnute maad, mida Esimesest ja Teisest Reaalsusest eraldas jõgi Lethe, millest üle minnes lõppes üks elu ja algas teine ning üle mille ei olnud silda, vaid oli paadimees, kes sõidutas nii Jõuga kui Jõuta inimesi oma viimase allesjäänud elujõuga üle Lethe jõe teisele poole. Esimeses Reaalsuses oli surma hetk alati kiire. Oli olemine ja äkki on surm. Hetk tagasi oli inimene ja juba järgmine hetk inimese särav elu. Teise Reaalsuse mõistes oli see hetk igavikuliselt pikk, kus hing kogu oma teadvuse helendava koore pagasiga astus sadamasillal laevale ja paadimees, kelleks on mustas kuues teadvus, viib hingi üle piiri, oma vahepealsesse koju toonela maale, hakates vaikides sõudma. Paadi ninas on latern, mille sees põleb inimese hetke-elu märgiks ja sümboliks küünal, mis on hingekujulises laternas, valgustamas teed üle põhjatu mustava vee ja seal vees ei ole ühtegi elusolendit, kalade asemele ujuvad seal eksinud hinged, kes on maailmade vahel kinni jäänud või kes on saabuva tõe eest püüdnud põgeneda ja hüpanud üle parda. Kuid Lethe on kui liim, vangla ja see, kes sinna vajub, sellel ei ole enam muud olekuvormi, kui jõgi ta neelab, jättes alles ainult kujuta kuju, kes on olnud, kes lihtsalt kunagi oli.”

See kosmiline tumeaine, kosmiline aine on nii eraldaja kui siduja ühes võtmes ja nii, nagu see tundub suure tühjusena, on see lihtsalt üks nägemise aspekte, seda näha nii … aga kui sellega ennast kokku siduda, on temas KÕIKSUS!