Meie sees on lõpmata palju teadvuse mälestusi hetkede kildudena. Osad neist kanname igapäevaselt kaasas ja need mälestused on kui meie olemuse nurgakivid, millest moodustuvad sambad. Osad mälestused on aga peidetud ja nende olemasolust saame aimu unenägude maailmas, kui meie esimese Ise teadvus on jõude.

Nädal tagasi, vaadates ära Fred Jüssi “Olemise ilu” dokfilmi, tekkis mul loominguline hetk.

1. Tegin ühe väikese luuletuse vaikusest https://www.instagram.com/p/C1WcBjAtI4i/
2. Andsin endale taotluse hakata unenägemises märkama HETKI, et lihtsalt seal olla, ilma et midagi taotleks, vaid lihtsalt olla, võtta seal aeg endale, vaadelda mööduvaid pilvi, tuuli, unenäodetaile ja teisi teadvusi. Märgata neid lihtsalt voolamas mööda kui jõgi, mis viib endaga kaasa puuoksa…allavoolu, kuhugi, uude tundmatusse maailma 🙂

Eile öösel olin väga selges unes, teadvustades, et olen jälle koolimajas. Järelikult on siin midagi, mida on vaja õppida. Kohtusin seal oma isaga, kes tuli mind laagrisse vaatama. Tal olid uudised, et vahepeal on mu ema surnud, kui olin laagris. Vaatasin väga pingsalt ta silmadesse püüdes märgata neid emotsioone, mida ta enda sees varjab, et välja näidata tugevamana, nagu ikka inimestel kombeks. Peamine, et keegi ei näeks ju sinu valu või mis iganes tunde suurust…sest peamine, et keegi ei teaks, mis sulle tõesi korda läheb.

Isa ei suutnud ennast talitseda ja hakkas nutma, võtsin ta oma kallistusse ja patsustasin rahulikult seljale/kogumispunkti asukohta ning vaatasin ise kaugusesse koolimaja aknast välja. Issand, kui ilus on taevas, kui kenad on need pilved, kui kaunid on need puud, mis taamal. Samal hetkel teadvustasin endale, et ma õpin unenäemises Teist tähelepanu ja korraga meenus: kui ma olin laps, 8-9 a., saadeti mind laagrisse 2 kuuks…peale minu oli seal laagris veel üks poiss, kes oli kauem kui 1 kuu- tema oli tervelt kolm vahetust 😀

Mingi aja välte tagant olid külastuspäevad ja kõigile tulid vanemad külla, aga mina ootasin laagri territooriumi väravate taga ja ootasin…ootasin neid, aga nad ei tulnud, tulid alles järgmine kord.

Samal hetkel meenus, kuidas miski minu sees läks lukku ja haiget saamise vältimiseks “olin tugev”, kui nad ei tulnud. Aga kui tulid, elasin selle väga inetus vormis nende vastu välja. Seal segunesid pettumus, raev, lapselik meeleheide ja samas ka rõõm, et nad siiski tulid.

Vanemate vabanduseks oli see, et neil oli palju tööd…

Unenägemine ja Teine tähelepanu on võimas instrument, kus avatakse sinu esimese Ise teadvuse eest peidus olnud Pandoora laegas ja sa näed korraga tõde, kõiki fakte, tõestusi-tunnistusi ja järgmine hetk on see, kus sa võtad vastu otsuse, et asi lõpetada või sellega edasi minna.

Kallistasin isa ja ütlesin, et ma andestan sulle kõik. Kõik, mis sa tegid või tegemata jätsid. Ma ei kanna seda enam endaga kaasas, sest see on möödas.

Vaatasin uuesti kaugusse. Kui ilus oli unenägemise maailma päikeseloojang. Samaaegselt meenus see koht, mis taustsüsteemina on ka varasemalt unägemises olnud. Kõik need kogetud asjad, jõupaigad, väeloomad, tuleviku nägemine ja astraalsed lennud.

Meeldivatest asjadest mälestused loovad ikka ja uuesti meeldivaid kogemusi ja miks üldse peaksi tahtma mäletada kõike seda, mis ei ole meeles? Kõike, mis kannab endaga kaasas seda “midagi”, mis laseb elu tunda negatiivsemates toonides ja hallides varjundites.

Läksin koolimajast ära, vanalinna. Kõndisin Müürivahest Vene tänavale ja tundsin, kuidas ma nutan. See mälestus hülgamisest, reetmisest, tundest, et sind on unustatud ja sa pole tegelikult siia maailma olnud oodatud…see reageeris minus väga tugevalt.

Tundsin, et on aeg tagasi tulla ja äkki hakkas mingi jõud mind turjast rebima sellest nägemusest välja.

Ärkasin oma kehas, tajudes, et olen jälle mina ise. Katsusin põski, need olid kuivad. Imestasin, et tavaliselt on selline nutmine unenägemises mõjunud ka mu magavale kehale, kuid seekord mitte. Seekord oleks seal nutnud nagu see teine, väike poiss, kes oli unustatud laagrisse meelega, et oleks jalust ära.

Aga minu sees oli väga hea tunne, et ma avasin selle mälu, mis oli suletud ja leidsin endas selle solvumise koha, mida kandsin endaga kaasas alateadlikult 43 aastat.

Unenägemisteni!