Kus magavad need, kes ei tea, et magavad?

Tänane teadvustatud hetk viis mind lapsepõlve mängumaale esimese kooli ette (Õismäe 9 kk). Sain aru maastikust, et kooli enam pole, aga koha nimetus oli ikka minu mälus selline.

Kooli eest lookles kandiline tunnel, mis oli täis pikitud inimesi. Magavaid inimesi. Pressisin nende vahelt läbi otsides ühte konkreetset nägu, aegajalt peatudes ja sirutades oma parema käe nende lõua alla nagu kaaluks teadvust. Kõik magajad hoidsid silmi kinni ja kui neid puutusin, pigistasid veel rohkem silmad kinni, et keegi ei saaks aru, et nad ei tea midagi…

Kogu see tunneli täis inimesi magas sügavas teadmatuses. Teine Ise kommenteeris, et need, kes ei ole unenägijad ja teadvusel, magavadki siin oma teadmatuse und ja ärkavad hommikul, öeldes:

„Ma ei näinud unes midagi…“

Tegin hirmus valju häält, et neid üles äratada ja leida enda poolt otsitav isik, aga kõik „sügavas unes olevad isikud“ vajusid veel sügavamale mitte teadvuslikku seisundi. Mõtlesin, et pagana zombidetunnel…käi siin ringi ja otsi neid taga 😀