Läbi teiste kogemuste saad nippe, kuidas tervendada oma hinge, kuhu on aegade jooksul kogenud nii mõndagi. Unenägemise maailm, mille paralleelmaailmad on minevik ja tulevik, seda võimaldabki. Allpool üks näide, et kogetud hetkeemotsioonide tippe, ehk teadvuse kõige helendavamat osa on võimalik näha läbi aegruumi kihutamas ja sellele on võimalik ligi pääseda, kui tead, mida pead oma unenägemise maailmas taotlema, kellega kohtuma või mismoodi toimunud sündmusele lähenema.

Tahan tänada kõiki osalisi, kes käisid unenägemise viimases jututoas, mis kujunes välja hoopis teistsuguseks kui alguses planeerisin. Lisaks maise maailma esindajatele tegi külalisetteaste hr. Surm ja Unenägemise maailmast meie reaalsusesse juba mitu aastat varem siia elama asunud Allyst Sombreeromees (kes oli kohal, see tundis ja teab).

Tänud Irje Sirgi Sombreeromehe sõnumite tõlkimiseks antud kommunikatsioonivahendite tutvustamise eest, mis osutus nii huvitavaks, et ajatu Hingenõid Laine piinas varahommikuni oma küsimustega kõiki koduvaime ja Sombreeromehe sõpru (kui täpne olla).

Nagu üritusel Sombreeromees läbi lusikate tõlkesüsteemi ütles, soovis ta minuga kohtuda Unenägemises ja ta lubas, et ei tule ei mehe ega naise kujul, vaid muud moodi. Sombreeromeest sõnast, härga sabast!

Nägin oma tavalist unenägu, kui äkki hakkasin hüüdma oma unes kõva häälega, mis meenutas natuke ka seda last, kes püüab meelitada päkapikke välja: „Sombreeromees, Sombreeromees!“

Asupaigaks oli mägine maastik, öö, kuuvalgus ja suured okaspuud. Minu ees kõrgus hiiglaslik palkhoone, millel oli pealtvaates risti kuju ja eestvaates meenutas pigem mõis-linnust kui kirikut. Seisin monoliitidest trepil, hüüdsin TEDA.

Äkki tekkis tuul ja võimas kohin ja kuulsin teda vastamas, et ma tuleks majja!

Läksin sisse ja mind üllatas selle maja avarus. Nii paremal kui vasakul tiivas olid suured uksed, kuid hetkel mind sinna ei tõmmanud ja ma liikusin otse ruumis sees oleva altari poole, mis tegelikult polnud altar, vaid hiiglaslik MENÜÜ tahvel. Mõtlesin, et nüüd olen ma põnevas kohas, mis ei ole kirik, ega ka söögikoht, vaid see on väga tuttav koht, vähemalt Teise Ise jaoks. Hüüdsin uuesti Sombreeromeest, et kus ta siis on, et tahaks näha, nagu kokku lepitud.

Samal hetkel ilmusid tühja menüü peale tekstid ja ma sain aru, et tegu on sellise tahvliga, kuhu peale tuleb tekst TEMALT.

Tekst algas suurte tähtedega ja oli ingliskeelne. Mõtlesin, et oijaa…ma pean seda siis tõlkima hakkama. Suunasin oma nägemise fookuse tekstile, kui märkasin, et tekst muutub iga reaga väiksemaks ja lõpuks oli mul tunne, nagu oleks silmaarsti juurde sattunud

Aga mul on ju kotkapoja silmad ja polnud teemaks näha seda kõige alumist rida Sombreeromees aga oli varunud mulle üllatuse. Lisaks keelele ja silmaarsti harjutusele keeras ta ka tuled maha, et ma võimalikult „kehvalt“ näeks. Samal hetkel sain aru, et ta testib mind Kõige lihtlabasemal moel, nagu ma testin siin Maal kaaskodanikke unenägemise vallas

Teadsin, et ma ei saa hetkel teadvust raisata ja pean vastu võtma kiire otsuse, mida edasi teha. Kas jään sinna aega raiskama ja kogema järgmisi „trikke“, mis mulle tehakse, et lugemist võimalikult raskendada? Ja ma otsustasin teha oma alateadvusesse foto oma nägemisega sellest tekstist, öeldes taotluse neid siis kordamööda unenägemises tõlkima hakata.

Minu silmade eest avanesid klapid ja kogu mu nägu muutus kui suureks salvestavaks silmaks ja ma tegin oma klõpsu. Sombreeromees aga samal ajal tegi selliseid öökulli huikeid, vilesid ja kolli hääli, et oleks põnevam ja ka natuke õudsem. Samas oli suurte tähtedega tekst väga huvitav. See loetles ette meie omavahelise lepingu tingimused, kuidas üksteist toetada meie unenägemise UNEVERSUMI avaruste toimetuses, sest oleme ju seotud siin ja seal, otseselt hingeteadvuste kaudu.

Hüüdsin teda korraks veel, et mis edasi saab? Ta suunas mind avastama seda ruumi, maja, kus olen. Mida rohkem ma igale poole vaatasin, sain aru, et olen unenägijatest nõidade turvakodus, klubis, baaris, seltsimajas. Nimeta kuidas tahad, aga mul meenus, et olen varasemalt siin käinud teistes ruumides teistes unenägemistes. Selles hetkes aga olime me Sombreeromehega kahekesi.

Sombreeromees suunas mind hoone teistesse tiibadesse hääle ja erinevate Jõuhäälitsuste, kutsungitega. Kohati oli tunne, et räägin kalkuniga ja siis merihobuga ja siis linnuga ja siis mehega. Hoone vasakus osas oli palju uksi. Iga uks avanes kosmosesse, kuid erinevasse ajastusse ja taustsüsteemi. Ühe ukse taga liikus minust mööda suur kogum energiat, mis oli välimuselt kui suur rong, aga olemuselt KARJATUS. Inimese karjatus, kes on surmahirmus.

Fokusseerisin oma teadvuse kuulamisele ja nägemisele ja äkki kuulen sõnumit selles karjatuses: „APPI! APPI! INIMENE UPUB!“ ja siis meenus, et ma tean seda, ma olen seda kuulnud, see on minu karje, kui olin 6 aastane ja uppumas, aga vend päästis mind ära.

Panin selle ukse kinni ja avasin uue, seal lendas minu teine karjatus, kui kunagi unenägemises kohtusin surmaga. See polnud lihtsalt karjatus, vaid JÕU MÖIRE, mis pani kogu maailma selle ümber värisema. Seisin avatud ukse taga ja tundus, et liigun koos möirgega kaasa. Katsusin oma häält ja seda kogumit ja vaatlesin, kuidas see kihutab ääretus kosmoses suunaga kuhugi.

Äkki Sombreeromees ütleb: „Tead seda, et iga karjatus, mille oled endast välja andnud, jääb igavesti liikuma läbi kosmilise avaruse ja kui sa vaid tahad, võid tulla alati siia, avada ukse ja näha oma karjatusi lendamas läbi kosmose. Sa võid seda näha, kuulda, katsuda. Sa mäletad läbi oma karjatuse neid hetki, mis selle tekitasid, kui tundsid, et karjud ja tea, et igal karjatusel on oma nägu, oma JÕUD, oma lugu ja lisaks sellel ka vorm, mis on vaatlejale,kes näeb kui komeedi möödumist. Mulle meeldivad su karjatused, „sombreeropoiss“”, lisas ta, ja avas mulle ukse, mis viis mind lapsepõlve hetke maal.

Ja mida ma näen? Maal vanaema kappi ja selle peal on sombreero! Mulle meenus kõik, kogu teema ja lapsepõlv. 5-6 aastane poiss ja minu vend. Vanaema oli saanud kingiks 2 Mehhiko sombreerot. Üks kauboikas, teine põlluharijatest hernehirmutise oma…

Vend võttis tugevama õigusega kauboika, mis oli ilusam ja lahedam, endale ja mulle jäi see teine…mis oli äravahetamiseni sarnane SOMBREEROMEHE omaga. Mulle meenus, et ma häbenesin alguses seda, mis mina sain, kuna see oli mu peas veider, aga mida rohkem ma seda kandsin, seda vähem ma seda teist tahtsin ja ühele hetkel, kui mul oli ka võimalus see ilusam võtta, ei võtnud ma seda, sest tegelikult ei olnud see minule. Mulle meenus, kui tundsin ennast uhke mehhiklasena ja mitte ainult ei tundnud, vaid ka nägin.

Samal hetkel meenus mulle ka hetk, kui Sombreeromees tuli meie maailma hoopis teiste kavatsustega, sest see oli ju minupoolne taotlus omandada ALLY, nagu tegid iidsed nõiad ja siis ütles Sombreeromees: “Tead, ma muutsin oma kavatsust võtta sinult sinu jõud, kui sa jäid minu rünnakus kaotajaks meie esimesel kohtumisel, sest sa ütlesid mulle midagi…“

„Mida?“ küsisin mina. „Sa ütlesid, et ma olen vaba ja me ei pea üksteist allutama, nii nagu tegi iidsed nõiad, vaid me võime austada üksteist, nii nagu on ja abistada üksteist erinevate maailmade vahel ja et me võiks olla võrdsetel alustel sõbrad! Ja siis ma jälgisin sind ja su pere, neid inimesi, kes siin käivad, unenägijaid ja ma ei ole ei tea kui kaua aega tundnud ennast niimoodi lihtsalt…, mitte kui JÕUD, keda kõik tahavad endale, vaid, kui Sombreeromeest, kellel on oma valikuvabadus teha oma JÕUGA, mida ta tahab.

Ja samal hetkel lõppeb unenägemine ja ma ärkasin, kell oli 5.05

Tea, et ka sinul on neid karjeid, mida sa ei ole kontrollinud ja milles on sees väga suur SINU PANUS ENERGIAS ning unenägemise maailma läbi on võimalik neid näha, kasutada, tagasi tuua või neid neutraliseerida enda teadvuse jaoks. Pärast seda näed seda kõike nüüd juba suurema pildina oma unenäomaailma mosaiigikaardist! (unenäomaailma kaardist on ka varasemaid artikleid samas foorumis, kasuta otsimisel luubi abi)

Unenägemisteni!