Väga paljud unenägijad unistavad unes lendamisest, aga ei koge seda kunagi. Aegajalt on seda ikka küsitud, et kuidas saaks unes lendama õppida ja mis on need põhjused, miks ta ei saa lennata?

Põhjuseid võib olla mitu. Analüüsides nii enda automaatpiloodil olevaid kui ka kõrge teadlikkusega unenägusid, võin välja tuua teatud seaduspärad.

Mida raskem on meie meel ja Esimese Ise teadvus (koormatud raskete maisete eluliste asjadega), seda väiksem on meie lennuvõime 🙂

Kui meie teadvus on koormatud ja raske, siis kandub selle raskus üle unenäokehale. Kuna unenäokehale mõjub gravitatsioon, siis raske teadvus tõmbab seda alati allapoole. Nii võib kogeda unenägija, et ta mitte ei lenda, vaid alati kukub.

Kui minu enda teadvus on tänu maistele läbielamistele olnud raske ja koormatud elulistest seikadest, siis on alati selge, et kõik püüdlused lennata on kas kõrgelt kukkumised või siis väikesed madalad hõljumised, mis võivad ka väljenduda hiiglaslike hüpetena.

Kui meel on vaba ja rõõmus, ei ole unenäokeha jaoks lendamine probleem. Mida rohkem on nägemise hetkel sinus sõltumatust füüsilisest maailmast ning kui sa pole koormatud maise raske elulise koormaga, seda kõrgemale sa suudad lennata.

Selleks, et teadvus saaks kergeks ja hõljuvaks, peab õppima ennast vabastama kõigest, mis tekitab seda raskust. Ehk asjadest, mis elulises plaanis tapavad/vähendavad sinu rõõmu ja sisemist sütitavat tuld. Alati on võimalik ellu mitte kinni jääda ja võta asju kergemalt, kuid esimeseks sammuks jääb alati oma koormatuse/raskuse teadvustamine või märkad unes, et lendamise asemel sa oled kui tonn rauda… 😀 mis vabalangemises Maa suunas kihutab.

Samuti võid minna liivamägedesse ja hüpata järsakust alla…öeldes endale: “Ma lendan!“ või teha muid tegevusi, näiteks joosta, kus ajad käed laiali ja hüppad õhku ning kordad sama fraasi. Varem või hiljem märkad unes, et jooksed ja püüad rebida end õhku.

Sellele inimesele, kes pole kunagi varem lennanud võib olla lendamise teadvustamise hetk ka tema esimeseks üles ärkamiseks oma unest.

Need aga, kes on teinud seda korduvalt, teavad, et lendamist võib ära kasutada ka nö kehavälise kogemuse saamiseks ehk astraalprojektsiooniks.

Juba CCCP KGB eriosakond tegeles unenägijatega, kellel olid head eeldused astraalrändeks. Need inimesed sõeluti välja suuremat sorti auditooriumites, kus paluti inimestele öelda, kui kõrgele nad unes suudavad lennata. Valikuteks oli 0-300 m, 300m-10 km, 10 km-kosmos. Kes suutsid lennata tähtedesse, nendega tegeleti edasi.

Kes iganes on kogenud astraalprojektsiooni, teab väga selgelt, et sa oled oma teadvusega füüsilise maailma keskkonnas, mille mateeriat suudad läbida nii, nagu oleksid sõna otses mõttes vaim.

Minu enda esimesed astraalprojektsioonid viisid mind läbi naabrite toa ja nende puhvetikapi…tore oli naabritel külas käies tõdeda, et jah…seal kohas on kapp ja üllatus üllatus….seal sahtlis olidki ka need asjad, mis astraalkehas sai kohatud 🙂

Kui unenägija suudab oma lendu juhtida unenäos, soovitan tal alati lennata nii kõrgele, kui suudab. See on nipiga ütlus. Aga õlekõrrena annan ka infot, et lendamisel on kolm kiirust: jalakäia kiirus, auto-lennuki kiirus, kiirus, kus kõik vuhiseb mööda nii kiirelt, et teadvus vaevu suudab märgata objekte. Kuid on olemas veel üks lendmise versioon, kus sa oma teadvusega ütled oma unenäokehale, et ma tahan olla “kohal”.

Kus sa tahad olla kohal, sõltub sinust.

Kui püüdled Maa orbiidilt välja, aga saad aru, et sinu uneäokehale mõjub gravitatsioon ja sa ei suuda oma kiirusega seda ületada või on orbiidil energiavõrgustik, mis sind takistab, aitab alati viimane versioon. Ära mõtle, et sa oled. OLE SEAL, KUS TAHAD OLLA!!! See on kirjutamata universumi reegel, mis avab sinu ees mõiste Astraalkeha….tähekeha…keha, mis hõljub tähtede vahel.

Meie teadvusel ei ole piire…piirid teed sina.