Rubriik: Eesmärgistatud tegevused

  • Taotlused kahes suunas

    Kas sa oled kunagi tundnud, et oled duaalne kaksikolend, kelle üks osa on siin ja teine hõljub kuskil teises reaalsuses?

    Unenägijad õpivad oma esimese ise teadvusega teises reaalsuses väljendama oma taotlusi, mis unenägemiseruumi ja seal toimuvat tegevust mõjutab/muudab.

    See on ju põhiline osa, millega unenägemisega tegelev inimene tegeleb. Õpib avastama taotlustejärgset rada.

    Tahan anda teile ühe õlekõrre. Nimelt duaalse kaksikolendi jaoks, nagu me oleme oma esimeses ja teises ISES, on taotluse taga JÕUD-VÄGI ning sellele järgneb alati olukordade, tegevuste, toimingute muutus. St et nii, nagu meil on võimalik öelda taotlusi unenägemise ruumis ja need täituvad seal vastavalt teie teise ISE poolt soovitule, on võimalik öelda seal taotlusi siia esimese ISE maailma.

    See tähendab, sa ei muuda unenägemise ruumis seal toimuvat, vaid paned kogu oma taotluse VÄE JA JÕU sinu praeguse maise keha maailma!

    Olen seda teinud, muutes siin maailmas inimeste käitumist minu ja ka olukordade suhtes, mida tean tulemas, aga mida ei taha kogeda nii, vaid just naa, kuidas taotluses end väljendasin.

    Teadvustatud taotlus töötab kahte pidi, aga unenägemise maailmas on sellel võimendus, kui sa suudad seda sünergias öelda läbi mõlema ISE teadvuse.

    PS. Taotlus peab olema harmoonias ja kooskõlas sinu TÕELISE OLEMUSEGA, sellisena, kes sa oled ajatu HINGETEADVUSENA, sest unenägemise maailm ei raiska energiat, vaid on optimeeritud seda kasutama sinu hüvanguks. Sa saad mõjutada sealt siia poole ainult neid asju, mis on kooskõlas Sinu sõdalase raja ja arenguga.

  • Kus magavad need, kes ei tea, et nad magavad?

    Kus magavad need, kes ei tea, et magavad?

    Tänane teadvustatud hetk viis mind lapsepõlve mängumaale esimese kooli ette (Õismäe 9 kk). Sain aru maastikust, et kooli enam pole, aga koha nimetus oli ikka minu mälus selline.

    Kooli eest lookles kandiline tunnel, mis oli täis pikitud inimesi. Magavaid inimesi. Pressisin nende vahelt läbi otsides ühte konkreetset nägu, aegajalt peatudes ja sirutades oma parema käe nende lõua alla nagu kaaluks teadvust. Kõik magajad hoidsid silmi kinni ja kui neid puutusin, pigistasid veel rohkem silmad kinni, et keegi ei saaks aru, et nad ei tea midagi…

    Kogu see tunneli täis inimesi magas sügavas teadmatuses. Teine Ise kommenteeris, et need, kes ei ole unenägijad ja teadvusel, magavadki siin oma teadmatuse und ja ärkavad hommikul, öeldes:

    „Ma ei näinud unes midagi…“

    Tegin hirmus valju häält, et neid üles äratada ja leida enda poolt otsitav isik, aga kõik „sügavas unes olevad isikud“ vajusid veel sügavamale mitte teadvuslikku seisundi. Mõtlesin, et pagana zombidetunnel…käi siin ringi ja otsi neid taga 😀

  • Teekond unenägemisse

    Iga unenägu algab teekonnast. Sa suled silmad ja hetke pärast magad! Tavaliselt läheb teadvusel tükk aega enne, kui hakkab nägema unenägusid. Selleks, et näha neid kohe, tuleb lihtsalt harjutada teekonna märkamist unenäkku!

    Minu jaoks on see hetk, kui sulen silmad, hingan rahulikult sisse-välja, lõdvestun ja koondan oma tähelepanu ninajuurel nn. kolmanda silma asukohta. Samuti suunan sinna ka silmad ja samal hetkel hakkan ma nägema mustreid.

    Mõned neist on nagu välgud, mõned lihtsalt kujundid. Samal hetkel, kui neid jälgin, tunnen, kuidas mu teadvus liigub edasi horisontaalis, ja ma viskan väikesi pilke vaheldumisi teadvuse panoraami vaateväljas, et mitte lasta ennast unenäkku tõmmata nii kiiresti.

    NB! Nagu sa hakkad mingit mustrit kauem jälgima, oled sa pauhti! unenäomaailmas, aga kui teed põgusaid teadvuse suunatud vaatamisi, siis märkad, et teekond unenäkku kulgeb läbi ruumi, mis on minu jaoks nagu tunnel.

    Olen seda tunnelit näinud ruudukujulisena kui ka ristkülikulaadsena. See on alati piiritletud ja need mustrid jooksevad selle ruumi seintel, laes ja nn põrandal. Olen teinud ka seda, et vaadates mingit mustrit hetk kauem, lasen sellel hakata muutuma unenäoks ja näedki juba pilte, mis lähevad üle liikuvateks kaadriteks ja siis vaatan mujale ja kordan täpselt sama.

    Sellise tegevusega mu teadvus jääb seisma ja selle tunneli vahel tekib ühtlane kuup, mida nimetan oma teadvuses “unenäo mustaks kastiks”.

    See on kui ruum ruumis ja selles kastis on ideaalne näha ennast kahe maailma vahel. Ees ootab sind unenägu, selja taga kuuled oma magava keha hingamist. Selle ruumi sees on uksed erinevatesse reaalsustesse. Valik on sinu.

    Oma viimases unenägemises 05.03.23 läksin ma uksest sisse tunnelisse, mis ei koosnenud rohekast mustrite udust segatuna musta kosmosega, vaid see oli kui peegelsile voolav vesi. Igas küljes oli tume läikega voolav vesi, mis kõik suundus kui jõgi edasi.

    Vaatasin vett ja kuulsin oma Teise Ise teadvust ütlemas, et need on algallika poole voolavad teadvuste jõed, mis viivad lätteni. Tundsin kogu seda ruumi võnkumas ja lainetamas, samas ka hääletult aga siiski mingi teise häälega voolamas. Need siledad jõed laulsid, ümisesid, tuksusid, pulbitsesid kandes mind läbi selle tunneli kaasa, aga ma ei puutunud ühegi seina vastu, vaid hõljusin täpselt keskel.

    Äkki kuulen ma enda esimest ise teadvust küsimas: “Kuhu see mind kannab?” Ja Teine Ise vastas: “Otse reaalaja unenägemisse”, ja pauhti! olingi unenägemises, mis alguses oli kui uni, aga kuna mul oli meeles teekond ja sinna saabumise hetk, ütlesin kohe, et tegu on unenäoga ja ma olen siin just sellepärast ja taotlesin pliiatsit ja paberit (väga tungivalt). Kirjutasin sinna peale hulga numbreid ja ütlesin, et nüüd lähen tagasi ja toon need numbrid meie maailma ja avastasin, et ups, ma ei saa seda paberit kaasa võtta.

    Teadsin, et unenägemises ka kõik muutub, nii nagu ka unenäos 😀 ja vaatasin paberit. Esialgsed numbrid hakkasid kuju muutma. Taotlesin väga resoluutselt, et algupärased numbrid ei muutuks ja kohe need muutusid tagasi ja keegi ütles: “sry, enam ei tee.”

    Vaatasin numbrid üle, kordasin üle ja tulin tagasi nagu läbi paksude maailma filtrite-seinte, nagu läbi vati…ja hüppasin püsti, läksin 1. korrusel oleva mobla juurde ja kirjutasin numbrid üles 😀

    Märka oma teekonda ja mäleta seda, nii saad kohe hakata nägema!

    Küsin ka suurelt ringilt. Kas keegi on kohanud sellist 4 tasandis olevat voolavat vett algallikasse?

    Unenägemisteni!

  • Õpi elu muutusi vaatlema läbi teadvuse nullpunkti

    Elu on lihtsalt Elu, sellel ei ole juures silti heast ega halvast, selle tähenduse anname me ise. Aga kui anname, siis on selle metafooriks pidev mäest üles, motiveerides ennast, tagant tõugates, või mäest alla, emotsioonide kelguga…

    Üles mäge, alla mäge!

    Mulle meeldib praktiseerida unenäo ja ärkveloleku vahelises mustas kastis arutelusid, millesse sekkub vahest Teine Ise.

    Tean, et paljud ei saa aru Teisest Isest, sest pole seda kunagi tajunud unes või näinud unenägemises. Te ei pea mind uskuma ja ma ei püüagi kellelegi tõestada tema olemasolu, sest iga asi tuleb inimese teadvusesse omal ajal.

    Vaadates enda rada, kus on olnud süda ja läbi selle ka teadlikkus, siis tagantjärgi ma mõistan suurepäraselt, et meie elus ei juhtu asjad enne, kui pole aeg. Kes määrab selle aja? Universum või sina, või sinu Teine Ise? Saladus on selles, et õige aeg on alati siis, kui on õige aeg. Ehk Sa oled teinud midagi, mis on andnud võimaluse millegi jaoks ja see miski aktiveerib sinus selle, et sinu ellu peavad tulevad just need asjad, mis tulevad. Unenäod, unenägemised, astraalränded, kohtumised teiste teadvuste ja eluvormidega jne jne.

    Ühel hommikul ütlesin oma abikaasale äkki: „Tead, sul puudub üks eluliselt oluline iseloomuomadus, milleks on pohhuistlik plastilisus.“  See kõlas väga naljakalt ja oligi naljakas. See ei olnud etteheide ega arvustus, see lihtsalt tuli minusse ülevalt ja ma edastasin selle spontaanselt.

    Aga kui sellised asjad minu ellu tulevad, siis tõlgin ma lihtsalt kosmost ja järelikult on see vajalik millegi jaoks.

    Täna hommikul olles nii unenäo kui ärkveloleku vahel, meenus mulle see fraas ja ma kuulen ennast rääkimas iseendale: „….ja nii ma kõnnin läbi elude, tulles inimeste juurde jälle ja jälle, taas kehastudes vormis ja kujus ja võrreldes oma hingemälust mäletatut praegusega. Kui palju on seal olnud seda, et läheb mööda 100, 1000 aastat, sa tuled, võtad aja ja vaatled inimesi, nende elusid, mis käivad üles mäge, alla mäge. Püüd märgata erinevusi, kas midagi on muutnud?  Jah, vahest rohkem, vahest vähem, sest muutumine on nii pikk protsess, eriti, kui sinult võetakse elude vahelises olemasolus mälu.

    Elu on lihtsalt Elu, sellel ei ole juures silti heast ega halvast, selle tähenduse anname me ise. Aga kui anname, siis on selle metafooriks pidev mäest üles, motiveerides ennast, tagant tõugates, või mäest alla, emotsioonide kelguga…“

    Äkki ütleb mulle Teine Ise: „Sel hetkel, kui oled jõudnud mäest üles ja saad aru, et kohe tuleb mäest alla…või kuristik, tuleb muuta polaarsust!“ Mu esimese ise teadvus küsis, et mis moodi see välja näeb? Teine Ise vastas: „Kujutle ette, et see mäest üles-mäest alla on must joon ja sina ole teadvuse pall, kelle sees on kõik eluks vajalik, kõikide oma vastanditega.

    Elus on pidev võitlus, võistlus, edasiliikumine, kõrgemale ja kõrgemale. Vahest selleks, et minna edasi, tuleb minna tagasi!  Ja nüüd, jõudes mäe tippu, saavutades oma eesmärgi, täites oma unistuse….kaob paljudel neil, kes pole pohhuistlikult plastilised, äkki Jõud. Seisak, tühjus, kuhu edasi, sa oled ju mäe tipus…ainuke variant…alla mäge ja voilaaaa….emotsioonide saaniga.

    Ja kihutadki…100-ga.  Aga see ei peaks nii olema, piisab teadvuse polaarsuse pöördest. Jõuad mäe tippu ja teed polaarsuse pöörde. Pluss muutub miinuseks ja miinus plussiks ja pöörad oma teadvuse vaatenurga risti vastupidiseks ja äkki ei kehti enam valem M8M vaid M muutub W-ks. Ja uus valem on W8W, mis on täpselt vastupidine. Iga kord, kui teadvus hakkab tajuma, et nüüd on alla mäge…kuristik…tuleb teha polaarsuse pööre ja see ongi pohhuistlik plastilisus ELU suhtes, mis on pidevas muutumises ja nii ka sina. Midagi ei ole püsivat. Kõik, mis on püsiv, on ajutine ja hetkeline, kuid polaarsuse pööre teadvuses lubab sul olla alati muutuste suhtes stabiilne  ja valem M8W lubab sul jääda duaalses maailmas Jõudude nullpunkti!“

    Mulle meeldib kuulda jutte ja näha asju kahe maailma vahelises NULLPUNKTIS või siis polaarsuse pöörde keskmest, teisest vaatenurgast!

    Head UUT aastat!

  • Unenägemine kui elu sisu

    Unenägemine ei ole lihtsalt tegevus, kus teadvus näeb und päevakajalistest sündmustest, vaid see on olemise üks vormidest, kus kosmilises Jõududevahelises alas vormitakse igavikulist ja ajatut Hingeteadvust lõpmatuse kõikvõimalikes variatsioonides!

    Mõned karastuvad elus, valus ja vaevas lootes, et ees ootab taevas….

    Unenägijad karastuvad teise reaalsuse hingede karjamaal!

    Unenägijate jaoks on taevas kõigest pilvevaibaga kaetud imekaunis filter, mis varjab kardinana lõpmatut ja igavikulist teispoolsust, mille taga peituvad kõige suuremad seiklused ja kõige sügavamad õppetunnid!

    Unenägemine ei ole lihtsalt elu osa, see on ELU SISU, sügavaim olemise võimalikkus iseendas, taaskehastades kõikides reaalsustes alati ennast selle hetke parimal ja arukamal moel.

    Unenägemisteni!

  • Astraaliga lendu…palju sa sellest mäletad?

    “ASTRAALDÜNAAMIKA” https://rahvaraamat.ee/p/astraald%C3%BCnaamika/550447/et
    Väga hea raamat, kuna kõik, kes omavad kehavälist kogemust, tunnevad selles raamatus ära ka enda kogemused 🙂

    Ükspäev küsis abikaasa: “Kas sa mäletad iga oma astraaliga väljalendu?” Esimene vastus oli: “Jah.” Kui aga järele mõtelda, siis tegelikult on ju nii, et me kõik käime iga öö astraaliga väljas ja ei mäleta enamus neist või mitteühtegi 😃

    Ühel ööl võtsin siis plaani, et märgata enda lendu ja see juhtuski.

    Tõusin taevasse. Läbi pilvede oli avatud suur sinine laik ja ma lendasin spiraalselt üles nagu kogudes kiirust tornaados. Teadvus ütles: “Nii sa käidki astraaliga lendamas, enne kui hakkad und nägema.”

    Hetke pärast olin teadlikus unes ja küsisin unenäoteadvuselt, et palju on 1+2? Vastus oli 15. “Mis värvi on lumi?” “Kollane…kui sa ei aja sinna pruuni värvitünni ümber… siis on pruun 😃

    Otsustasin siis uuesti astraaliga lennata üles, järgmisele unenäotasandile.

    Taotle teadlikkust ja teadvust hetkel, kui sa eraldud kehast, et märgata teekonda, kuidas see sind su unenäomaailma viib!

    Unenägemisteni

  • Sulle, kes sa pole veel kordagi saanud unenägemist kogeda…

    Alusta täna õhtul sellest, et heidad magama ja enne seda ütled endal taotluse:

    1. Taotlen, mäletada hommikul oma unenägu!

    Aja möödudes sa märkad, et su unenäo mälu on paranenud.

    Siis võib võtta uue sammu.

    2. Taotle oma unes teadlikkust, õhtul enne magama heitmist. Tee seda meeldivas vormis, nagu sooviks midagi head, nagu näeks oma unistust või unelmat.

    Meie teadvuse ärkamine algab soovist-taotlusest. Selle tugevuse energia aga sõltub sinust.

    Alati tasub ka mõelda, miks sa seda soovid, mis on su eesmärk? Kas soovid sa endast teadlikumaks saada, või soovid sa näha suuremat pilti ja lahendada enda jaoks hingemüsteeriume? Äkki sind imponeerib hoopis teadvuste rohkus ja elu mitmekesisus universumis? Alati tasub enda jaoks mõelda valmis, mis on see, mis sind tegelikult kõnetab, miks sa seda tahad. Sest kui sa teda oma põhjust, on sellel tagajärg. Mida suurem on see algsoov, leida põhjus. Seda suurem on taotluse JÕUD ja ajaline teekond sinuni!

  • Need täitmata unistused… 

    Igal inimesel on unistusi. Osad neist viiakse täide, osade energia lahustub enne ellu, kui neid suudetakse täide viia. Paljudest kasvatakse välja ja paljusid ei julgeta unistada, kuna inimestes olev ebakindlus välistab selle võimaluse, et talle võib osaks saada midagi, mis on tema silmis parim.

    FOTO: DEPOSITPHOTOS.COM

    Olen alati väga kõrgelt hinnanud kõrgema mina teadvuse kaudu minu tavateadvusesse jõudnud kosmilise teadvuse sõnumeid, mida siis tõlgin endale, teadvustades hetke tõde.

    Üks selliseid ütlusi oli: “Inimesed elavad poole elu unistustes ja teise poole mälestuses nendest unistustest!”. Ja fookus ning rõhk oli kosmosel sel hetkel “mälestuste” peale. Kui me ei täida oma unistusi, siis toovad need meid ikka ja jälle tagasi nende juurde.

    Nii leiad sa ennast unes pidevalt tegemas asju, mis on välja koorunud just nendest unistustest, mis on jäänud sinu sisse omades “loovjõudu-vaimustust” aga pole saanud oma kohta selles reaalsuses.

    Kus iganes on tekkinud unistus, mida pole täide viidud, aga mis on tegelikult maiselt teostatav, võiks inimene neid ellu viia.

    Hakkasin ise just nii tegema, kui teadvustasin, et minus on alates varajasest lapsepõlvest unistused ja soovid, mis jäid erinevate “agade” taha. Tegin enda jaoks nimekirja, mõtlesin selle läbi ja vastavalt võimalustele hakkasin neid realiseerima.

    Tegelikult ei ole kõik unistused alati mõõdetavad väärtustes, sest kõige paremad asjad on maailmas tasuta. Sinna hulka kuuluvad suhted, tunded, tähistaevas, lõke, loodus, head sõbrad jne. Sul võib olla unistus musitseerida koos mõne muusikuga, või saada tuttavaks mõne inimesega, kes sind on varjatult inspireerinud. Või äkki unistasid lapsena krossimotikast, millega sõita offroadi nii nagu minul täna öösel oli, kus olin oma unes 11-aastane ja läksin motokrossi trenni (mida päriselt ei juhtunud). Olin väga õnnelik. Kõik need emotsioonid, mis sellega kaasnesid, olid autentsed.

    Meie unistused, kui need sünnivad, on alati rikastatud “loovjõu energiast”, need särisevad särast, mis meid kirgastab, mis annab meie sisemistele silmadele sära. Nendes unistustes-soovides on Jõud, mis sureb koos selle teadvusega ja kui me neid ei täida, saadavad nad meid kogu elu “mälestustena unistustest” või ilmuvad korduvalt meie unedes viidates sellele, mis on meie sees peidus.

    Unistuste täitumiseni unes ja ilmsi!

  • Lennukad uned

    Väga paljud unenägijad unistavad unes lendamisest, aga ei koge seda kunagi. Aegajalt on seda ikka küsitud, et kuidas saaks unes lendama õppida ja mis on need põhjused, miks ta ei saa lennata?

    Põhjuseid võib olla mitu. Analüüsides nii enda automaatpiloodil olevaid kui ka kõrge teadlikkusega unenägusid, võin välja tuua teatud seaduspärad.

    Mida raskem on meie meel ja Esimese Ise teadvus (koormatud raskete maisete eluliste asjadega), seda väiksem on meie lennuvõime 🙂

    Kui meie teadvus on koormatud ja raske, siis kandub selle raskus üle unenäokehale. Kuna unenäokehale mõjub gravitatsioon, siis raske teadvus tõmbab seda alati allapoole. Nii võib kogeda unenägija, et ta mitte ei lenda, vaid alati kukub.

    Kui minu enda teadvus on tänu maistele läbielamistele olnud raske ja koormatud elulistest seikadest, siis on alati selge, et kõik püüdlused lennata on kas kõrgelt kukkumised või siis väikesed madalad hõljumised, mis võivad ka väljenduda hiiglaslike hüpetena.

    Kui meel on vaba ja rõõmus, ei ole unenäokeha jaoks lendamine probleem. Mida rohkem on nägemise hetkel sinus sõltumatust füüsilisest maailmast ning kui sa pole koormatud maise raske elulise koormaga, seda kõrgemale sa suudad lennata.

    Selleks, et teadvus saaks kergeks ja hõljuvaks, peab õppima ennast vabastama kõigest, mis tekitab seda raskust. Ehk asjadest, mis elulises plaanis tapavad/vähendavad sinu rõõmu ja sisemist sütitavat tuld. Alati on võimalik ellu mitte kinni jääda ja võta asju kergemalt, kuid esimeseks sammuks jääb alati oma koormatuse/raskuse teadvustamine või märkad unes, et lendamise asemel sa oled kui tonn rauda… 😀 mis vabalangemises Maa suunas kihutab.

    Samuti võid minna liivamägedesse ja hüpata järsakust alla…öeldes endale: “Ma lendan!“ või teha muid tegevusi, näiteks joosta, kus ajad käed laiali ja hüppad õhku ning kordad sama fraasi. Varem või hiljem märkad unes, et jooksed ja püüad rebida end õhku.

    Sellele inimesele, kes pole kunagi varem lennanud võib olla lendamise teadvustamise hetk ka tema esimeseks üles ärkamiseks oma unest.

    Need aga, kes on teinud seda korduvalt, teavad, et lendamist võib ära kasutada ka nö kehavälise kogemuse saamiseks ehk astraalprojektsiooniks.

    Juba CCCP KGB eriosakond tegeles unenägijatega, kellel olid head eeldused astraalrändeks. Need inimesed sõeluti välja suuremat sorti auditooriumites, kus paluti inimestele öelda, kui kõrgele nad unes suudavad lennata. Valikuteks oli 0-300 m, 300m-10 km, 10 km-kosmos. Kes suutsid lennata tähtedesse, nendega tegeleti edasi.

    Kes iganes on kogenud astraalprojektsiooni, teab väga selgelt, et sa oled oma teadvusega füüsilise maailma keskkonnas, mille mateeriat suudad läbida nii, nagu oleksid sõna otses mõttes vaim.

    Minu enda esimesed astraalprojektsioonid viisid mind läbi naabrite toa ja nende puhvetikapi…tore oli naabritel külas käies tõdeda, et jah…seal kohas on kapp ja üllatus üllatus….seal sahtlis olidki ka need asjad, mis astraalkehas sai kohatud 🙂

    Kui unenägija suudab oma lendu juhtida unenäos, soovitan tal alati lennata nii kõrgele, kui suudab. See on nipiga ütlus. Aga õlekõrrena annan ka infot, et lendamisel on kolm kiirust: jalakäia kiirus, auto-lennuki kiirus, kiirus, kus kõik vuhiseb mööda nii kiirelt, et teadvus vaevu suudab märgata objekte. Kuid on olemas veel üks lendmise versioon, kus sa oma teadvusega ütled oma unenäokehale, et ma tahan olla “kohal”.

    Kus sa tahad olla kohal, sõltub sinust.

    Kui püüdled Maa orbiidilt välja, aga saad aru, et sinu uneäokehale mõjub gravitatsioon ja sa ei suuda oma kiirusega seda ületada või on orbiidil energiavõrgustik, mis sind takistab, aitab alati viimane versioon. Ära mõtle, et sa oled. OLE SEAL, KUS TAHAD OLLA!!! See on kirjutamata universumi reegel, mis avab sinu ees mõiste Astraalkeha….tähekeha…keha, mis hõljub tähtede vahel.

    Meie teadvusel ei ole piire…piirid teed sina.

  • Atribuudid ja vahendid teises reaalsuses

    Unenägudes ja unenägemistes on alati teoksil mingi tegevus. Seal toimub midagi. Kas see on mõtestatud või absurdne, sellele annad hinnangu Sina ise. Samas on vahest mõni absurdsus palju suurema sisuga kui selle vastandtoimingud. 

    Kirka unenäo nägija teab, et tema nägemused võivad olla täiesti ajuvabad, kus ei ole mingeid reegleid ega tabusid ja enamuse ajast, kui unenägija on oma teises reaalsuses, läheb kogu tema tähelepanu “tegevusele” – “teatrile”, mis seal toimub ja tähelepanuta jääb üks väga oluline mõõde…

    Mis on need atribuudid ja vahendid, mida sa näed tegevusele lisaks? See küsimus tekkis mul just seoses viimase unenägemisega, kus minu Teise Ise teadvus juhtis tähelepanu asjaolule, et unenägemises saame “lollitatud” teiste teadvuste poolt sellise lihtsa mustkunstniku triki läbi, kus läbi tegevuse juhitakse Sinu unenägemise teadvuse tähelepanu konkreetsele tegevusele, millest Sa oled haaratud või lummatud ning kõik see, mis on väljaspool Sinu teadvus-fookust, jääb Sul märkamata.

    See on inimese jaoks normaalne omandatud tajumise viis. Oma esimese reaalsuse elus ka vaatame kohe sinna suunda, kus käis kõmakas, mitte teisele poole, kus on vaikus, ja nii on kõikide asjadega.

    Olles ärganud oma unenäos üles ja vaadanud paremat kätt täpselt sellisest asendist, kus pea oli maksimaalselt keeratud paremale õlale, lõug tugevalt surutuna vastu õlga ning pilk suunatud käele, ütles äkki mu Teine Ise, et nüüd on õige aeg hingata.

    See pole mitte esimene kord, kus unenägemises üles ärgates soovitab või annab korralduse Teise Ise teadvus, kes laseb teha mingit konkreetset tegevust ja seda hingamise või mingi poosi võtmise läbi. “HINGA! HINGA SÜGAVALT ja vaata kogu ümbruskonda nii, nagu seal ei oleks midagi konkreetset, et kõik jääks häguseks,” ütles Teise Ise teadvus. Tegin nii ja samal hetkel märkasin, kuidas kogu unenägemise taust, mis kõik jäi ühe tervikuna nägemisvälja taha, hakkas liikuma, muutuma, tekkisid kujundid, elemendid, asjad, näod jpm, aga Teise Ise teadvus käskis neist lihtsalt mööda vaadata, sest need olid tähelepanu “neelajad”, kes püüavad teadvuse helendust, mis teises reaalsuses süttib Sinu ärkveloleku tõttu, summutada. 

    Samal ajal, kui kõike seda tegin, tajusin sidet kehaga, mis magas minu jaoks kuskil all…just niimoodi ma seda endale ütlesin: “Ahaa, keha magab seal all,” ja ma mõistsin, et minu füüsiline keha oli voodis samasuguses veidras poosis, kus lõug oli surutud paremale õlale, käsi rippus sirgelt üle voodi ääre, parem käsi oli kaardus pea kohal nagu mingil baleriinil ja jalad olid ühendatud nii, et parema jala suure varba ja sellest järgmise varbaga oli see lükatud vasaku jala achilleuse kõõluse peale ning jalad olid põlvedest krõnksus. Olen neid erinevaid poose enda jaoks ka enne üles joonistanud ja mingis varasemas teemas ka nendest rääkinud siin foorumis. Tean, et füüsilise keha asendid, isegi, kui need on alateadlikult võetud, järgivad teist reaalsust ja need on võtmed paljudele energeetilistele sündmustele. Sellepärast olen alati talletanud sellistel hetkedel need poosid ja teadmised, mis sellega on kaasnenud ja kasutanud neid järgmine kord sihtotstarbeliselt, kui on olnud soov jätkata samast kohast, mis eelmine kord pooleli jäi.

    Nagu minu viimases kirjutises sai mainitud, näeme me teist reaalsust tükikaupa ja et seda hoomata, tuleb see ka tükkhaaval talletada, et lõpuks näha suurt pilti. Kõik need vahepealsed unenägemised ja unenäod on alati siduvad eelmiste suhtes. Siin on vahest loogiline järjekord, kuid tihti on see meie jaoks juhuslik (see tundub vähemalt nii). Teine Ise seletas mulle ükskord väga hästi, et kõik unenägemised toimuvad teise reaalsuse taustsüsteemis, mis järgib fibonacci jada ja kuna teadvus on eludeülene, siis toimuvad meie unenägemised erinevates tasandites erinevatel positsioonidel selle fibonacci jada lõikes, mis suure pildina on hiiglaslik spiraal, keerdudes ümber Kosmilise puu.

    Meie eludeülene teadvus teab asju ja teeb asju ja selleks on tal omad atribuudid. Aga kuna enamus ajast me oleme nii hõivatud ja seotud oma kehalise mäluga, mille tulemusena püüame teist reaalsust tajuda samade võtetega, kus enamus infot on vaadeldav, siis neid atribuute me ei märka või siis ei pea neid piisavalt tähtsaks. Samas on  neil väga oluline roll. Kui ma nägin kunagi unenägemises on esimest šamaanitrummi (detailselt) ja neid kujundeid ja sümboleid, mis olid seal peal, joonistasin selle kohta hommikul ärgates visandi. 

    Hakkasin töötama selle nimel, et see trumm ka esimeses reaalsuses valmis teha ja ülla-ülla!…minu ellu tekkis inimene, kes tõi looma naha, andis näpunäiteid ja tema kogemuse najal oli mul see trumm valmis. Trummipulga olin leidnud juba varem mererannast ja selle kaasa toonud teadmata, miks, aga teades, et see on oluline pulk.  Järgmine hetk, kui ma seda trummi esmakordselt mängisin, viis see mind öösel reisile. Ärkasin unes üles, et mängin oma trummi ja see muutus laevaks-sõiduvahendiks, mille taga lendlesin, kui rakend ja see viis mind kohta, kus anti peapael, spetsiaalsete kujunditega, mis omakorda elasid. Edasi tekkis dilemma, et kuidas teha esimeses reaalsuses samasugune peapael, kus selle keskmes olev loom elaks, nii nagu ta oli teises reaalsuses? 

    Vastus sellel tuli aastaid hiljem ühes unenägemises, kus Teine Ise käskis seda peapaela kasutada ühes toimingus ja nii sai selgeks, et on asjad-atribuudid, mida pead tooma meie maailma, et saada sinna maailma ja on asjad-atribuudid, mida Sa kasutad seal maailmas, et tuua sündmusi siia maailma.

    Tulles tagasi viimase unenägemise juurde, milles teostasin hingamist, tekkis äkki astraalkeha eraldumine. Jah, paljud meist on harjunud lahkuma maisest kehast astraalkeha kaudu, käies nii rännakutel, aga tehes seda unenägemises, on see alati mind paisanud kohtadesse, kus näed suurt pilti. Nii oli ka seekord. Tõuge, mis järgnes sellele, viskas mind süvakosmosesse, niikaugele, et ma tajusin endas korraks inimliku „hirmu“ hetke, kas leian tagasitee või eksin ära?  Aga see oli ainult hetkeks, sest juba järgmine hetk, kui oli taotluse aeg, väljendasin seda kogu oma olemusega, öeldes Universumile tänu, et ta on niimoodi mind õpetanud! Imestasin ise ka, et olin sinna tulnud ainult selleks, et väljendada oma armastust ja tänu ja rohkem ei midagi isiklikku, nagu tihti taotlustega on 😊 

    Kui ma sealt tagasi hõljusin, said paljud puzzletükid jälle ühendatud ja üks nendest on see, mida ma täna jagan kõikide unenägijatega, et oluline on märgata neid atribuute, mis te saate, mida märkate oma unedes  korduvalt ja mida te olete korduvalt ka unedes kasutanud. Näiteks on mingi käevõru, mida päris elus pole, või siis totakas müts, või kott. Äkki teil on mingi eriline riietus, milles olete ennast märganud või korduv inimene, keda päris elus ei tunne. Neid asju võib olla erinevas kujus ja vormis, mis ei teki lihtsalt „niisama“ meie teise realsusesse, vaid  need on mõeldud kasutamiseks. On õnn, kui teile on Teise Ise kujul tarkmees teadvuses, aga kui seda pole, peate just niimoodi kombineerides tooma oma ellu suurusi, mis avardavad üha enam ja enam teie võimalusi. Meie tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega! Teadvuse teadlikkust saab avardada, ületades piire, mis võib olla pandud meie ümber endi või teiste poolt. Meie maailmas tekitame me tarasid ja tõkkeid loomadele, inimestele, veele, tulele, õhule…teises maailmas on samuti tõkked, aga ükski neist ei ole ületamatu. Siis, kui tuleb ette tõeline piir, mahub universum täpselt teie käte sirutuse vahele 😉

    Teise Ise poolt anti mulle siia maailma kaasa „Universumi kallistamise harjutus“. Seiske sirgelt ja pöörelge vastupäeva ja kui see tuleb loomulikult, suunake enda teadvus kord üles pea kohale ja vaadake alla ning nähke ennast keerlemas vastupäeva ja järgmine hetk, kui see on ülevalt nähtud, viige oma teadvus alla, et näeksite jalgade poolt  üles oma vastupäeva keerlemist ja vaadake uuesti! Kuigi te keerlete vastupäeva, on altpoolt vaadates see päripäeva! Kõikuge 3 korda kord üles, korda alla, vahetades teadvuse positsioone! (see on väga oluline, muutes jäiga teadvuse plastiliseks, lubades tal ületada parem-vasak äärmustesse kinnijäävat duaalsust. Kui see üles-alla teadvuse liigutamine tuleb raskelt, siis tee seda veel, kuni sul on lihtne vahetada positsiooni. Nüüd, kui see on nagu käkitegu, tee teadvusega 4 ringi ümber oma keha- täpselt keskelt, vaadates ennast kui ringi keskmes olevat-pöörlevat keha. Kui see on tehtud, mine oma voolava teadvusega oma kehasse, aga mitte pähe, vaid kaela ja laiali sirutatud käte ristumispunkti ja venita oma teadvus laiali sirutatud käte näpuotsteni ja nüüd kui see on tehtud ja sa tunned, kuidas Sinu teadvus, mis  enne oli kui ümar pall, on laiali venitatud ovaaliks. Anna sellel taotlusel ulatuda universumi laiusesse, ajades ennast nii suureks, kuni Sinu teadvuse piirid tunnevad Universumi vastutulevaid piire ja ütle oma tänu! See, mille üle on Sul tänulik olla!