Et saada sellest jutust osa, palun loe seda mitu korda ja püüa seda kindlasti visualiseerida, et mõista selles olevat sõnumit!

Taaskord on õnnestunud unenägemises mõtestada lahti üks võimas metafoor, mis ilmus mu teadvusesse täna öösel.

Ma tean, et inimmaailmas on kombeks teha oletusi, mõista kohut, süüdistada kõiges teisi, kui tegelikult oleks põhjus ja aeg endasse vaadata, sest reeglina on meie käivitajaks teemad, mida püüame enda eest peita.

Kõik sellised lahendamata probleemide kogumid kuhjuvad aegamööda meie nähtamatu Mina teadvusesse ja ühel hetkel enam ei mahu. Sinu ajatu eludeülene hing otsib väljapääsu.

On olemas väljendid: „Murtud süda. Mu süda on tuhandeks killuks jne.“

Enamus inimesi on oma maises elus kogenud murtud südame tunnet, mis iganes põhjusel see ka poleks tekkinud, aga kui see on tekkinud, ei ole see katastroof, vaid väga suur võimalus liikuda edasi uute teadmistega ja uute energiatega.

Täna öösel laius minu teadvuse ekraanil lahti järjekordne uue kirjutatava raamatu peatükk „Hingehoidja mälestused“, kus peategelasena ajatu Hingedehoidja on suures kivitornis, mis asub astraalmaastike avaruses ja selles tornis on aknate avauste asemel hingepeeglid/silmad, mille kaudu ta vaatab inimeste unenägusid, unenägemisi ja ka maiseid tegemisi. (ilmselt peab ikka õppima digitaalset kunsti, et antud metafoorsed nägemused luua ja tuua maisetele kõnnumaadele vaatamiseks).

Vaadates läbi ühe hingepeeglisilma nägi ta inimese unenäos situatsiooni, kus üks osapool ütleb teisele:“ Et sa kuradi siga murdsid mu südame ja purustasid selle tuhandeks tükiks…“

Samal hetkel seiskus unenäolavastus ja minu teine ise zoomis tardnud hetkes südamele, mille just äsja oli purustanud mõõgaga käsi, kasutades südame purustamiseks mõõga käepidet.

Süda oli kui värskelt rinnust välja rebitud ja lebas õhus nende kahe vahel, tuhandes killus. Tekkis mulje nagu oleks süda olnud punasest klaasist.

Käsi, mis seda tegi, oli jõuline. Mõõga käepidemes olid graveeringud ja punane rubiin, läbi mille kiirgas Kuu valgus ja valgustas murtud südame osasid, nii et neilt peegeldus vastu mingi lummuslik sära…

Minu teadvus hakkas mõtlema, et kuidas saab nendelt kildudelt midagi vastu särada…kui Teine Ise ütles: „Kaost on vaja selleks, et luua korda. Südamel on komme kõike võtta südamesse:kõiki emotsioone, tundeid, negatiivseid-positiivseid. Süda püüab mahutada kõike, ja nii saab süda ajapikku täis….Tead ju küll, kui süda on täis….siis on pimedus, viha, emotsionaalne tasakaalutus, kaos, hirm…siis hakkab süda värisema, sest ta enam ei suuda taluda, kannatada. Süda tahab saada vabaks!“

Teine ise juhtis veel tähelepanu murtud südame kildudele, kus sätendas midagi ja zoomis veelkord pildi sisse ja siis ma nägin. Murtud südame tükkide-kildude vahel olid väikesed pärlid, teemandid, mis sätendasid esimest korda kahvatult Kuu valguse kiirtes.

Teine Ise täpsustas: „Kui üks osapool murrab teise südame, on see tegevus alati Jõu aspektiga. Miks? Sest nagu sa näed, on kõige olulisem ja väärtuslikum seal sees vääriskivide näol. Need on need pärlid, kõige olulisemad ja väärtuslikumad kogumid, mis saadetakse eludeülesesse hinge teadvusesse ja mis saavad välja tulla valguse kätte alles siis, kui südame poolt salvestatud ja sinna kuhjunud mõttetu eluline ollus Jõu toimel kildudeks rebitakse. Selleks, et inimene jõuaks oma teadvusega mõistmiseni, tõeteradeni, suurusteni, mis panevad ta kasvama, on SEE antud hetkel ainuke lahendus. Jah, südamel on valus, aga süda on kõigest süda. Kui Hingehoidjal on valida, kas südame purustamine/murdmine või Hingeenergia kadu lakkamatus korduvate mustrite rägastikus, valib ta alati Hinge hoidmise.“

Samal hetkel tekkis kehasse, kus oli südame asemel tühimik, särav kollane ümar kiirgus, mis puudutas oma valguskiirtega südamekildude vahel olevaid vääriskive, imedes need endasse.

Minu teadvus läks korraks segadusse, sest ma ei saanud aru, kes siis purustas südame. Kas mõõgaga käsi või Hingehoidja? Teine Ise vastas: „Vahet pole, kelle käsi see oli, oluline on see, et kasutas saatuseoda! Inimesed ei teagi, et vahest on nende parem käsi Ingli käsi, vahest Hingehoidja käsi. Te kõik teostate tegevusi, milles kas on või ei ole Jõudu, aga nagu sa tead, ei kuulu saatuseoda inimeste tööriistade hulka.“

Ärkasin, kell on 4. Silme ees oli lahti rullunud uus metafooriline muinasjutt, millel otsisin pealkirja ja selleks sai: „Hingehoidja mälestused“

Unenägemisteni