Unerändur

Rubriik: Unenägemise filosoofia

  • Kelle palvet Jumal kuulab?

    Igal unenägijal on oma agenda, mida ta järgib oma hingetee protsessis. See tähendab, et ta tunneb huvi enamuses vaid nende asjade suhtes, mis on tema selle elus missioonis olulised.

    Tean, et paljude jaoks on elueesmärk dilemma ja tihti peale jääb see inimese jaoks lahti mõtestamata. Nii nagu unenägemises Kosmillne teadvus ütles, ei ole oluline, kas sa tead oma eemärki ja eksisteerimise mõtet, oluline on pidevalt edasi liikuda ja mitte jääda nurka ennast haletsema, kui elu sind jõupöördega jalust rabab.

    Minu tänases öös olid vastamisi kaks osapoolt, kus mõlemad palusid enda jumalalt, kõik võimsalt loojalt, kes on algallikas, endale võitu. Et nad suudaksid purustada vaenlase ja hävitada nende soo…

    Nägin, kuidas universum võttis inimkuju kosmilises kõiksuses, kuidas need vägevate kuningate palved jõudsid mõlemad algallikasse ja nähtu poolest universumi südamesse, mis asus selle suure võimas kogu tsentris. Üks palve tuli selle kuju paremalt poolt käest ja teine mööda vasakut, liikudes nagu mööda tähtedest tehtud veresooni, kohtudes looja südames.

    Ja siis uus ja võimas looja vaatles oma paremat kätt, mis oli universumi ainest tehtud ja vasakut kätt, mõlemad olid ühe terviku osad ja küsis retooriliselt, et kas ma pean siis hävitama osa oma tervikust, et saaks parema poole soovid täidetud, või pean ma hävitama osa paremast, et saaks vasaku poole soovid täidetud?

    Looja ei teinud midagi ja sirutas käed laiali ja lagunes kõiksuseks.

    Maised kuningad aga kirusid ja needisid jumalat, et ta on neid hüljanud, et ei aita saavuada võitu…

    Ka elus on nii, et me valime endale alatedlikult vastased, või leiame kellegi, kes meile ei meeldi, et olla pidevalt nagu pahane tema peale või saaks oma neg.energia välja valatud.

    Aga äkki aitab? Äkki võiks täna olla see, kui sa mõistad, et olla parem või halvem on täpselt samaväärsed. Teha head või teha halba, on täpselt samaväärsed, sest mõlemad on äärmused ja kalduvad tasakaalu keskmest kõrvale.

    Äkki lihtsalt oleks, elaks, otsiks, leiaks ja täidaks oma hingetee elu eesmärki arnegus ja lõpetaks ühe ja sama energia duaalse eristamise ja liigitamise enda MINA ja EGO tahte järgi?

    Näe suurt pilti ja mõista, mis on sinu jaoks oluline ja ela oma elu nagu sõdalane, südamega rajal, kus kõik on imetlusväärne ja ilus.

    Kõik ongi ilus.

    Üks lause öeldi veel Teise Ise poolt, kui ärkasin. “Kui sa tahad kogeda elu hurma, pead enne nägema oma surma!”

    Unenägemisteni

  • Reaalsed unenäod

    Reaalsed unenäod, kui hetke paratamatus..Igal ühel tuleb ette unenägusid, mis on nii reaalsed ja kus sa oled ka teadvusel kogu oma maise teadvusega, aga siiski võtad toimuvat 1:1-le.Nimetan selliseid unesid kasvukohtadeks, ehk võimaluseks näha ennast olukordades, kuhu reeglina me ei satu ja mõista, millest me oleme tehtud ja kuidas käitume šhoki olukorras.

    No milline on üks šhoki olukord? See pole see, kus sa ei leie oma sokke üles 😀 aga näiteks selline hetk, mis mul täna öösel oli, kus selgus, et mina ja mu lähedane on mõistetud surma ja enne seda ka natuke piinatakse…

    Minult küsisti, et mis on minu viimane soov? Millegipärast soovisin ma näha oma vana menotrit ja ülemust Kaljut ja ütlesin talle, et olen väga tänulik kõige selle eest, milles ta mind elus õpetas ja ka oma jõudumööda abistas. (Pean mainma, et inimene on juba ammu manalas).Kalju nägi välja nagu tõeline kalju ja võttis selle tänu vastu. Minu süüdimõistja aga rebis mind piinapingile ja hakkas elavat liha surkima, et tal oleks lõbus. Panin äkki käe tema hinge sisse ja ütlesin, et ma mõistan, miks sa oled selline teadvuse, kes soovib teisi piinata ja neile haiget teha, ma mõistan, miks sa oled sellina hingetu ja südemetu…sul ei ole ei hinge ega südant ja sellepärast ma anna sulle andeks, sest sinust pole midagi muud tahta siin maailmas. Mees lõpeatas piinamise ja tõmbus eemale, tekkis tunne nagu oleks miski teda puudutanud ülevalt poolt.

    Läksin seina äärde ja ütlesin, et noh, nüüd võite tulistada ma olen täiesti valmis. Ise veel mõtelsin, et soh…sjuksed reaktsioonid ja sa ei palugi oma elu eest, vaid võtad muuseas nagu…et noh tapke nüüd ära, olen siin küllalt olnud. Unenägu aga peatus, kõik tegelased peatusid, seisin seal ja mõtelsin, et ilmselt on aeg ärgata, sest midagi ju ei toimu.L

    Läbi selliste unede on alati võimalik vaadata ennast seestpoolt, millised on sinu reaktsioonid, emotsioonid, kui veidrad võivad olla meie soovid või mõtted ja teadke seda, et ka unenäos kriisis või nnn šhoki hektel me käitume oma Tõelise MINA baasilt, sellisena nagu me oleme. Ärge üllatuge, meie kaks mina erinevad üksteisest väga palju

    ;-)Unenägemisteni

  • Kas vaatleja või vaataja?

    ELu on võimalik elada, et oled kas vaatleja või vaataja.

    Unenägudes on samamoodi, et oled kas vaatleja või vaataja.

    Unenägemises saab sinust aga vaataja, kes vaatleb läbi isikliku ajatu HINGE MINA, taustsüsteemi, tegelasi, iseennast.

    Olen mõelnud, mis on unenägemise suurim väärtus minu jaoks olnud läbi elasud elu? Vastusena võin öelda, et sellks on just see ajatu HINGE MINA iseenda erapooletu vaatlus, kus sa näed ära kõik oma kõverused ja kumerused, tõed ja valed, emotsioonid ja selle peidetud varjud, mida enda eest hingehinna eest peidad.

    Sinu sisse ei näe keegi paremini, kui Sina Ise. SINA ISE oled kõige paremini hoomatav just selles teises reaalsuses, kus ei ole teisi mõjutajaid.

    Unenägemine on just see instrument, mis võimaldab sulle sinu SINUGA olemise aja ja annab pärast tagantjärele analüüsi võimaluse kõrvutada SINU päevast mina öise MINAGA.

    Kui need sõnades mõtetes ja tegudes, oled sa sina ise. Kui need lahknevad, on üks neist rohkem sina, kui teine.

    Kas sina oled jõudnud iseendani? Kas sa tead, milline on sinu öise mina nägu, tema mõtted ja tunded?

    Kas sa tead, mis soovitusi sosistab sinu öine mina sulle, et sa oleks päevases minas täiuslikum?

    Unenägemine on eludeülene teekond Iseendani koos kõikide ajatute eludeüleste mälestuste kildudega, mis aegajalt mosaiigina sinu ette laotatakse, et sa näeks natuke suuremat pilti iseendast ja et sa ära ei unustaks oma tõelist MINA.

    Unenägemisteni

  • Andestamine

    Meie sees on lõpmata palju teadvuse mälestusi hetkede kildudena. Osad neist kanname igapäevaselt kaasas ja need mälestused on kui meie olemuse nurgakivid, millest moodustuvad sambad. Osad mälestused on aga peidetud ja nende olemasolust saame aimu unenägude maailmas, kui meie esimese Ise teadvus on jõude.

    Nädal tagasi, vaadates ära Fred Jüssi “Olemise ilu” dokfilmi, tekkis mul loominguline hetk.

    1. Tegin ühe väikese luuletuse vaikusest https://www.instagram.com/p/C1WcBjAtI4i/
    2. Andsin endale taotluse hakata unenägemises märkama HETKI, et lihtsalt seal olla, ilma et midagi taotleks, vaid lihtsalt olla, võtta seal aeg endale, vaadelda mööduvaid pilvi, tuuli, unenäodetaile ja teisi teadvusi. Märgata neid lihtsalt voolamas mööda kui jõgi, mis viib endaga kaasa puuoksa…allavoolu, kuhugi, uude tundmatusse maailma 🙂

    Eile öösel olin väga selges unes, teadvustades, et olen jälle koolimajas. Järelikult on siin midagi, mida on vaja õppida. Kohtusin seal oma isaga, kes tuli mind laagrisse vaatama. Tal olid uudised, et vahepeal on mu ema surnud, kui olin laagris. Vaatasin väga pingsalt ta silmadesse püüdes märgata neid emotsioone, mida ta enda sees varjab, et välja näidata tugevamana, nagu ikka inimestel kombeks. Peamine, et keegi ei näeks ju sinu valu või mis iganes tunde suurust…sest peamine, et keegi ei teaks, mis sulle tõesi korda läheb.

    Isa ei suutnud ennast talitseda ja hakkas nutma, võtsin ta oma kallistusse ja patsustasin rahulikult seljale/kogumispunkti asukohta ning vaatasin ise kaugusesse koolimaja aknast välja. Issand, kui ilus on taevas, kui kenad on need pilved, kui kaunid on need puud, mis taamal. Samal hetkel teadvustasin endale, et ma õpin unenäemises Teist tähelepanu ja korraga meenus: kui ma olin laps, 8-9 a., saadeti mind laagrisse 2 kuuks…peale minu oli seal laagris veel üks poiss, kes oli kauem kui 1 kuu- tema oli tervelt kolm vahetust 😀

    Mingi aja välte tagant olid külastuspäevad ja kõigile tulid vanemad külla, aga mina ootasin laagri territooriumi väravate taga ja ootasin…ootasin neid, aga nad ei tulnud, tulid alles järgmine kord.

    Samal hetkel meenus, kuidas miski minu sees läks lukku ja haiget saamise vältimiseks “olin tugev”, kui nad ei tulnud. Aga kui tulid, elasin selle väga inetus vormis nende vastu välja. Seal segunesid pettumus, raev, lapselik meeleheide ja samas ka rõõm, et nad siiski tulid.

    Vanemate vabanduseks oli see, et neil oli palju tööd…

    Unenägemine ja Teine tähelepanu on võimas instrument, kus avatakse sinu esimese Ise teadvuse eest peidus olnud Pandoora laegas ja sa näed korraga tõde, kõiki fakte, tõestusi-tunnistusi ja järgmine hetk on see, kus sa võtad vastu otsuse, et asi lõpetada või sellega edasi minna.

    Kallistasin isa ja ütlesin, et ma andestan sulle kõik. Kõik, mis sa tegid või tegemata jätsid. Ma ei kanna seda enam endaga kaasas, sest see on möödas.

    Vaatasin uuesti kaugusse. Kui ilus oli unenägemise maailma päikeseloojang. Samaaegselt meenus see koht, mis taustsüsteemina on ka varasemalt unägemises olnud. Kõik need kogetud asjad, jõupaigad, väeloomad, tuleviku nägemine ja astraalsed lennud.

    Meeldivatest asjadest mälestused loovad ikka ja uuesti meeldivaid kogemusi ja miks üldse peaksi tahtma mäletada kõike seda, mis ei ole meeles? Kõike, mis kannab endaga kaasas seda “midagi”, mis laseb elu tunda negatiivsemates toonides ja hallides varjundites.

    Läksin koolimajast ära, vanalinna. Kõndisin Müürivahest Vene tänavale ja tundsin, kuidas ma nutan. See mälestus hülgamisest, reetmisest, tundest, et sind on unustatud ja sa pole tegelikult siia maailma olnud oodatud…see reageeris minus väga tugevalt.

    Tundsin, et on aeg tagasi tulla ja äkki hakkas mingi jõud mind turjast rebima sellest nägemusest välja.

    Ärkasin oma kehas, tajudes, et olen jälle mina ise. Katsusin põski, need olid kuivad. Imestasin, et tavaliselt on selline nutmine unenägemises mõjunud ka mu magavale kehale, kuid seekord mitte. Seekord oleks seal nutnud nagu see teine, väike poiss, kes oli unustatud laagrisse meelega, et oleks jalust ära.

    Aga minu sees oli väga hea tunne, et ma avasin selle mälu, mis oli suletud ja leidsin endas selle solvumise koha, mida kandsin endaga kaasas alateadlikult 43 aastat.

    Unenägemisteni!

  • Teekond allilma

    Kas oled mõelnud, kui õhuke on elu ja surma vaheline piir? Kas oled mõistnud, et surmahirm on suurim nende inimeste teadvuses, kes pole julgenud elada?

    Kohta, kuhu lähevad hingeteadvused pärast füüsilise keha hülgamist, nimetatakse allilmaks või siis surnute maaks. Tegelikult on mul väga suur kahtlus, et see maailm asub seal all…?

    Astraalrändurina ja unerändurina ei ole ma üldse kindel, kus kohas on all ja kus kohas on üleval. Fakt on see, et sinna saab lennates. Vahest viib lendamine meid üles ja seal ongi surnute maa, aga vahest on surnute maa ka mäest alla kelguga sõites…otse teise ilma.

    Minu jaoks on surnute maa olnud unenägemise ruumis alati eraldatud. See asub piiri taga. Piiriks võib olla uks, tee, raudtee, jõgi, vikerkaar, udusein, nähtamatu ja läbipaistev barjäär.

    Astraaliga lennates aga pole sinna sattudes minu ja nende vahel erinevust. Surnud räägivad, suhtlevad, mul pole nendest aru saamisega raskusi ja hääled ei ole ka ebamaised, justkui hauataguse kõlaga, nii nagu need on läbi unenägemise surnud inimestega.

    Kas surm on ette määratud? Sinna lahkunud inimeste vastuste põhjal võin öelda, et jah, see on olnud alati ette määratud, aga seda kahtepidi võttes. Üks on see, kui su aeg on läbi, teine see, kui see aeg saab läbi surnu enda valikul. Enda valik on hingeteadvusel sel hetkel, kui ta on kahe maailma vahel mingi juhtumi tagajärjel.

    Kas surnud paluvad andeks ja kahetsevad midagi või on neil sulle pretensioone? Jah, nad on andeks palunud, andnud soovitusi ja ka näidanud hetki, kus ma ise pole käitunud väärikalt ja armastusega lahkunu suhtes.

    Kõik me püüdleme harmooniasse. Nii maiselt kui ka seal. Sinna poole sattudes läbib meie hingeteadvus sõelade süsteemi, kus hingeteadvusest jääb maha kõik “raskem, aeglasem ja madalam energia”. See ei toimu korraga, vaid etapi kaupa. Sellepärast on surnute maailmas ka erinevad tasemed.

    Lõpuks enam ei mäleta siit lahkunud Hingeteadvus, kas ta oli kellegi isa, ema, poeg või tütar, sest see on minevik, millest ta võttis kaasa parima- selle, mis tema hinge kasvatas.

    Kasvatuslikuks aspektiks võib olla meie maailma mõistes nii negatiivne kui ka positiivne olukord/olukorrad. Valdavalt on Hingeteadvuses tingimuseta neutraalne armastus. Aga nii nagu inimeses on kõike, on seda ka eludeüleses Hingeteadvuses.

    Unenägemises taotluse läbi ma mõistsin, et kõiki Hingeteadvusi paiskab Kolmnurkteadvuste taotluse Jõud nn Universumi põhjakihti, kus kohast see teadvus hakkab vaikselt ülespoole settima ehk arenema.

    Hea kujutlus oleks läbipaistvast silindrist, milles sees on settega vedelik (eeter), kus seda raputades kõik on hägune, ja siis raskemad osakesed hakkavad alla vajuma…ning gaas/hapnik mullidena üles kerkima…pudeli ava (Universumi alguse) suunas.

    Nähtavus silindris on 9 filtrit/tasandit, mis lasevad läbi vaid neid suurusi, mis on selleks sobivad. Piltlikult öeldes…ka inimene, kes areneb ja saab järjest teadlikumaks, muutub ju oma kaasaskantava elu inventari ja ballasti poolest kergemaks ja lihtsamaks.

    Kui sa oled sina ise, oled sa vaba kõigest, mis teeb su meele raskeks.

    Mida kergem sa oled, seda kõrgemale ja kaugemale sa lendad. See on Universumi reegel!

    Surmast, surnute maast ja sellega kaasnevast räägib ka meie uus uneränduri podcast https://unerandur.podbean.com/e/leonhard-tiinasoobik-haaletult-voolab-lethe-jogi-elavate-ja-surnute-maa-vahe/ koos Tiina Soobikuga!

    Head kuulamist ja unenägemisteni!

  • Need selged, liikuvad pildid

    Uni on lahe ja unes toimuvad asjad ajavad vahest naerma, nii et ärkad üles füüsilise keha lõkerdamise peale. Täna varahommikul nägin unes suurt amfiteatri sarnast mänguväljakut, kus olid mängunuppudeks kaks tegelast. Üks nupp ütles teisele: “Kuule, kas hakkame mängima?” Teine nupp aga viskas ennast pikali, nagu vahest malelaual lükatakse kuningas, kes on kaotanud, pikali. Pikali visanud nupp vastas: “Ei, ma ei mängi, ma jälgin mängu…!”

    Teine nupp jäi ka nõutuks, et soo-soo, kuidas siis saab mängida, kui on kaks mängijat ja üks neist otsustab jälgida mängu…

    Minu teadvuse jaoks oli see nagu elu parim anekdoot ja tõesti, kui tagantjärgi mõelda, võiks sellest saada lühikese loo, mis oleks selline: Kahe mängunupuga mäng. Üks mängija ütleb teisele: “Mängime!” Teine vastab: “Ei, ma jälgin mängu 🙂“

    Elus on ka nii, et on soolomängud ja koostegemise mängud, raske on teha koostööd, kui üks pool jälgib mängu 😃

    Aga selle une järgselt tulin ärkvele ja siis jäin kahe maailma vahele kõikuma, olles samas nii ärkvel kui ka unes ja hakkasin nägema pilte.

    Toon nendest mõned välja, sest need oli huvitavad.

    1. Kaader 1. Minu ees on külgvaates tee, mis lõppeb teega samas sihis oleva peegliga. Mööda teed läheb üks mees ja jõudes peeglini, lõppeb tee ja läheb edasi trepp kosmosesse. Trepp on kriipsudena ja peeglist peegeldub vastu allapoole minev trepp. Mees läheb trepist üles, samas tema vari liigub peegeldusena trepist alla. Kõik on endiselt kosmos.
    2. Minu teadvus suundub trepist liikuvalt mehelt kosmoses tähistaeva peale. Äkki on taevas sammas, võimas massiivne kivisammas. Selle peal seisab naine. Üks jalg põlvest konksus ja tal on käes suur kardinapuu koos kardinaga, millega üritab kinni katta kosmose ees olevat metsa. Mets on võimas, suur, vana. Naine tõuseb postile toetatud jalaga kikivarvukile ja püüab kardinapuu koos kardinaga panna kosmose ette, et poleks näha tähti ega kosmost ega ka metsa. Kõik peab tema arvates olema pime. Aga äkki tõuseb päike. Selle kiired lipsavad üle pimendava kardina ja meeletu valgus rebestab pimeduse taeva.
    3. Kõik haihtub. Äkki ei ole sammast, ega naist. On mosaiigist kokkuklopsitud kosmiline tähistaeva moodi kaleidoskoobi vaade. Iga hetk kõik muutub. Püüan märgata nägusid, kujusid. Näengi, kuidas iga hetk keeratud kaleidoskoobis tekivad uued kujud, näod. Sama kirgas päikesevalgus, mis paistab kaleidoskoobi pildi tagant, toobki mosaiigist esile need piirjooned, millest moodustuvad liikuvad kujud. Äkki on minu ees silm. Inimese silm, mis hakkab nutma. Pisarateks on punased leevikesed, mis moodustavad allavoolavalt järjekorra sarnase keti. Iga leevikese nokk on ülaloleva sabas ja nii lõpuni välja. “Silm nutab leevikesi…,” ütleb mu Teise Ise teadvus.
    4. Viimasest leevikesest saab roos. Ilus punane roos. Täiuslik sümmeetria. Äkki näen, et punasel roosil on 4 kõrva. Nagu ristküliku nurgad. Neli inimkõrva. Roos kuulab kõrvadega. Mida ta kuulab? Äkki kuulen ilusamat meloodiat, nagu mängiks inglid harfi. Ma tean seda lugu…olen seda unes varem kuulnud…see on liigutav.
    5. Äkki olen tagasi amfiteatris. Kollane mängunupp ülteb teisele: “Ma siis ka jälgin mängu.” Samal hetkel näen, kuidas sellest mänguväljakust moodustub hiigelsuur kosmiline male, mis lainetab ja lookleb linnuteena läbi kosmose. Iga ruudu peal on inimfiguur, loom, sõdalane, kaelkirjak, siil, kerjus, auto, pooleks murdunud puu, võti, katkise ninaga saabas. Vaatan üle väljaku ulatuse lõpmatuse suunas. Kõik ruudud kubisevad teadvusest, kellel on vorm ja kuju. Samas ütleb hääl: “Elu on mäng, lõputu kosmiline malemäng. Sul pole võimalik olla mängunupp ja jälgida mängu. Sa saad seda teha siis, kui oled mängu looja ja mängija ühes isikus, aga mitte siis, kui oled vaid mängija.” Samas kõlas vile….kõrvust läbi kajav. Mängulaud vähratas…ja pooled nupud kaotasid oma jalgealuse ja kukkusid külili. Hääl ütles: “Siis, kui mängunupp enam ei mängi, pole tema olemasolul siin kosmilisel maleväljakul enam mingit mõtet.”
    6. Minu pilk läks katkise ninaga saapa peale…vaatasin, kuidas selle suu vajus pärani ja suust vajus välja punane keel…inimkeel. Katkine saabas inimese keelega. See meenutas korraks kärvanud hobust, aga siiski oli saabas.

    Unenägemisteni!

  • Unenägemises saadud ja endal läbitud testid kõnetavad ka kõiki teisi

    Televisiooni eetriaeg on alati piiratud ja montaaži käigus jääb tihi välja see, mis on tegelikult väga oluline. Kui puu testiga saab mõõta inimeses olevat Jõudu ja teadlikkust, siis silla test annab alati kätte suuna, kuhu poole liikuda ja millega edasi tegeleda, et läbi unenägemise maailma uste jõuda iseenda tõelisesse pühamusse – Hinge koju!

    Väga paljude inimeste jaoks jääb unenägemises toimuv lõplikult mõistmata, kuna puuduvat suurt pilti on alguses raske hoomata, aga läbi iseseisva töö ja personaliseeritud juhendamiste on võimalik mõista seoseid ja tuua siia maailma välja oma unenäokaart, millel ei ole ajalisi mõõtmeid ega ühe elu piiratust.

    Kõik sündmused, mis meie elus toimuvad, toimuvad eesmärgipäraselt ja kõigel on alati sügav mõtestatus, isegi, kui me seda alguses ei hooma.

    Unenägemine annab võimaluse ühe elu jooksul kogeda 1/3 võrra rohkem kogemusi, kuna magamise ajal olev aeg annab läbi Teise Ise võtme teadmisi, mida igapäevaelus edukalt rakendada südamega rajal, kus on pidev edasiliikumine armastuses!

    Unenägemisteni

    Vaata saadet SIIT: https://tv.postimees.ee/7650640/ohtu-saates-loobub-oma-pikkadest-kiharatest-naine-kes-neid-paruka-tarbeks-10-aastat-kasvatanud-on?_ga=2.192709032.320903767.1669919029-1859073805.1669919029

  • Elu kui teekond

    Elu on loominguline teekond, mille sisse mahuvad kõik sinu tegemised. Selleks, et mõista oma elu sisu, tuleb see südamega rada lõpuni käia, mõistes OLEMISE hetke maagiat.

    Vahest inimesed hakkavad vaatama teatrit, kino ja kui neile miski ei meeldi, lahkuvad kohe alguses või poole etenduse pealt…

    Elus me küsime küsimusi ja hakkame kuulama, aga ei kuula lõpuni, sest meid takistavad enda sisemised peeglid kuulamast.

    Vahest on elulised lihtsad tõed nii keeruliselt väljendatavad, et inimestel läheb aega, et leida üles enda õiged, sõnade ja mõtete rägastikus olevad tunded ja vastavad mõtted.

    Selleks, et mõista inimesi ja nende sees olevat Tõde, tuleb see alati kuulata lõpuni ja siis küsida, kas ta on öelnud kõik, mida tahtis ütelda.

    Alles pärast seda saad sa hinnata, mis oli mõtte tõeline kogum A-st O-ni.

    Mitte_ära_kuulamine loob inimestele valed eeldused, oletused ja illusioonid!

  • Kosmose tõlked

    Alguses rääkis Universum minuga piltide ja mulle mõistetavates emotsioonide keeles.

    Siis hakkas ta rääkima minuga läbi enda sisemise hääle mõtete kajana ja südametunnistuse- südame tundena.

    Ühel päeval sekkus vestlusse ajatu eludeülene Hingeteadvus, kes laotas kõik kogetu hingestatuse pehmesse loori ja kõik, mis mind ümbritses, muutus äkitselt teadvuseks- kivid, taimed, Tuli, Vesi, Maa, Õhk.

    Hoolimata kõigest sellest sa vahest ei kuule ja ei saa aru ning ei mõista. Siis ilmus Unenägemises välja Teine Ise- vanema vennana tehes asjad puust ja punaseks, siniseks ja kollaseks.

    Inimliku maailma inimlikud asjad jõudsid minuni läbi teiste hingeteadvuste sosina ja nende unenägemiste kaudu, mis tekitasid küsimusi, MIKS?

    Kui oli vaja eriti suuri mõistmisi, tõi need kohale Jõud, kas kotka noka vahel või tihase metafoorse säutsuga, millest sündisid alati väga suured ja sügavad arusaamised.

    Paljudest nendest mulle öeldud ja minu poolt teadvustatud asjadest on saanud ütlused, tõlked, siia, maisesse kirjapilti. Aidates tõlkida endale Kosmost.

    Siit ka üks kogetud Teise Ise päramust olev metafoor.

    Unenägemisteni!

  • Eeter seob kõike

    Olles süstemaatiliselt seotud unenägemisega juba 35 aastat, ei ole ma pidanud Universumis kunagi pettuma, sest ta juhendab sind nii unes, kui ilmsi.

    Minu jaoks on unes juhendamised palju kõnekama, värvilisema ja müstilisema sisuga kui avatud silmadega…aga samas kui asjad satuvad kokku nii unes kui ilmsi, on garanteeritud 120% ELU ja MELU!

    Ühel ööl lahkas mu teadvus 2007. aastal kogetud unenägemist, kus kohtusin kaktuste aegportaalis Jõududega: Tule, Maa, Õhu ja Veega. Selles astraalses unenägemises oli ka Eeter, aga tema olemasolu ja tunnetus jäi kaugeks, kuna seda mul ei ole 🙂

    Selles nähtus aga selgitas Teise Ise teadvus, et Eeter on need Jõujooned (nähtamatud), aga kui välja joonistad, siis nähtavad, mis on Jõudude vahel.

    Eeter annab Jõule vormi ja kuju, nii nagu klaaspudel annab veele KUJU, klaasanum piiritleb Tule, klaasist sein tõkestab Tuule ja klaas suunab potina Maa juuri, on EETER Jõududevaheline kontuur, mis hoiab kõik puhtana ja samas on see ka kui kontuur-tee Jõudude vahel, mis lubab sul teadvusena rännata erinevates Jõudude sektorites.

    Ma arvan, et nüüd on esimene kord, kui ma mõtlen Eetrist nii, et see on tegelikult kosmiline asfalttee, mida sa ei pruugi teadvustada, sest sa ei näe seda 😃 v.a kui suudad näha seda Jõududevahelises sektsioonides kui “KINSUKI” kuldseid jooni.