Uni on lahe ja unes toimuvad asjad ajavad vahest naerma, nii et ärkad üles füüsilise keha lõkerdamise peale. Täna varahommikul nägin unes suurt amfiteatri sarnast mänguväljakut, kus olid mängunuppudeks kaks tegelast. Üks nupp ütles teisele: “Kuule, kas hakkame mängima?” Teine nupp aga viskas ennast pikali, nagu vahest malelaual lükatakse kuningas, kes on kaotanud, pikali. Pikali visanud nupp vastas: “Ei, ma ei mängi, ma jälgin mängu…!”

Teine nupp jäi ka nõutuks, et soo-soo, kuidas siis saab mängida, kui on kaks mängijat ja üks neist otsustab jälgida mängu…

Minu teadvuse jaoks oli see nagu elu parim anekdoot ja tõesti, kui tagantjärgi mõelda, võiks sellest saada lühikese loo, mis oleks selline: Kahe mängunupuga mäng. Üks mängija ütleb teisele: “Mängime!” Teine vastab: “Ei, ma jälgin mängu “

Elus on ka nii, et on soolomängud ja koostegemise mängud, raske on teha koostööd, kui üks pool jälgib mängu 

Aga selle une järgselt tulin ärkvele ja siis jäin kahe maailma vahele kõikuma, olles samas nii ärkvel kui ka unes ja hakkasin nägema pilte.

Toon nendest mõned välja, sest need oli huvitavad.

1. Kaader 1. Minu ees on külgvaates tee, mis lõppeb teega samas sihis oleva peegliga. Mööda teed läheb üks mees ja jõudes peeglini, lõppeb tee ja läheb edasi trepp kosmosesse. Trepp on kriipsudena ja peeglist peegeldub vastu allapoole minev trepp. Mees läheb trepist üles, samas tema vari liigub peegeldusena trepist alla. Kõik on endiselt kosmos.
2. Minu teadvus suundub trepist liikuvalt mehelt kosmoses tähistaeva peale. Äkki on taevas sammas, võimas massiivne kivisammas. Selle peal seisab naine. Üks jalg põlvest konksus ja tal on käes suur kardinapuu koos kardinaga, millega üritab kinni katta kosmose ees olevat metsa. Mets on võimas, suur, vana. Naine tõuseb postile toetatud jalaga kikivarvukile ja püüab kardinapuu koos kardinaga panna kosmose ette, et poleks näha tähti ega kosmost ega ka metsa. Kõik peab tema arvates olema pime. Aga äkki tõuseb päike. Selle kiired lipsavad üle pimendava kardina ja meeletu valgus rebestab pimeduse taeva.
3. Kõik haihtub. Äkki ei ole sammast, ega naist. On mosaiigist kokkuklopsitud kosmiline tähistaeva moodi kaleidoskoobi vaade. Iga hetk kõik muutub. Püüan märgata nägusid, kujusid. Näengi, kuidas iga hetk keeratud kaleidoskoobis tekivad uued kujud, näod. Sama kirgas päikesevalgus, mis paistab kaleidoskoobi pildi tagant, toobki mosaiigist esile need piirjooned, millest moodustuvad liikuvad kujud. Äkki on minu ees silm. Inimese silm, mis hakkab nutma. Pisarateks on punased leevikesed, mis moodustavad allavoolavalt järjekorra sarnase keti. Iga leevikese nokk on ülaloleva sabas ja nii lõpuni välja. “Silm nutab leevikesi…,” ütleb mu Teise Ise teadvus.
4. Viimasest leevikesest saab roos. Ilus punane roos. Täiuslik sümmeetria. Äkki näen, et punasel roosil on 4 kõrva. Nagu ristküliku nurgad. Neli inimkõrva. Roos kuulab kõrvadega. Mida ta kuulab? Äkki kuulen ilusamat meloodiat, nagu mängiks inglid harfi. Ma tean seda lugu…olen seda unes varem kuulnud…see on liigutav.
5. Äkki olen tagasi amfiteatris. Kollane mängunupp ülteb teisele: “Ma siis ka jälgin mängu.” Samal hetkel näen, kuidas sellest mänguväljakust moodustub hiigelsuur kosmiline male, mis lainetab ja lookleb linnuteena läbi kosmose. Iga ruudu peal on inimfiguur, loom, sõdalane, kaelkirjak, siil, kerjus, auto, pooleks murdunud puu, võti, katkise ninaga saabas. Vaatan üle väljaku ulatuse lõpmatuse suunas. Kõik ruudud kubisevad teadvusest, kellel on vorm ja kuju. Samas ütleb hääl: “Elu on mäng, lõputu kosmiline malemäng. Sul pole võimalik olla mängunupp ja jälgida mängu. Sa saad seda teha siis, kui oled mängu looja ja mängija ühes isikus, aga mitte siis, kui oled vaid mängija.” Samas kõlas vile….kõrvust läbi kajav. Mängulaud vähratas…ja pooled nupud kaotasid oma jalgealuse ja kukkusid külili. Hääl ütles: “Siis, kui mängunupp enam ei mängi, pole tema olemasolul siin kosmilisel maleväljakul enam mingit mõtet.”
6. Minu pilk läks katkise ninaga saapa peale…vaatasin, kuidas selle suu vajus pärani ja suust vajus välja punane keel…inimkeel. Katkine saabas inimese keelega. See meenutas korraks kärvanud hobust, aga siiski oli saabas.

Unenägemisteni!