Aegajalt ikka küsitakse, et mis kasu olen saanud väeloomadest. Mõtlesin täna selle üle natuke oma esimese ja teise reaalsuse vahelises mustas kastis.
Rebane õpetas mulle kiskjalikku pehmust ja varitsemist, olema kannatlik ja pidama jahti. Õpetas mulle sõprust ja koosolemise rõõmu koos jutustamistega.
Tihane õpetas mulle kiirust, osavust ja julgust. Lennu manöövreid, kuidas ta astraaltasandite vahelistes tunnelites tegi peadpööritavaid trikke. Samuti tuli tema poolt tarkus koos otsustusvõimega.
Ma pole kedagi näinud paremini kokku kogumas universumi laokile jäetud hingeenergia jääke kui seda tema tegi. See oli muljetavaldav!
Krokodill õpetas mulle püsivust, olema ühe koha peal ja õigel ajal suu lahti tegema 😀 aga mitte selleks, et alati süüa vaid selleks, et vaadata enda sisse läbi enda suu ja mõista minevikku.
Harakad (isane ja emane) õpetasid mulle kokkuhoidmist paarina kõiges, mida nad tegid, ja vabastavat kädistamist. Nii naljakas, kui see ka lugejale ei tundu, oli see palju võimsam kui joogalaagri naerujooga 😀
Samuti õpetasid nad halastamatut julmust, kui käib võitlus elu ja surma peale…Jõu üle. Ja hoolivat olemist, lihtsalt olemist.
Mõõkhambuline tiiger õpetas mulle, et kõige suurem Jõud pole mitte see, et sa suudad oma Jõuga panna asju paika, vaid sa loobud just oma Jõu pärast teistele liiga tegemast, kui näed, et Jõud on ebaproportsionaalsed. See loob laitmatust ja annab Jõule majesteetliku väärikuse. Natuke meenutas see õpetus mulle zen-budismi, kus kõrgem teadvus jätab teisele alati õiguse ja võidu, et katkestada põhjuse ja tagajärje seaduspära.
Pingviin õpetas mulle märkama, et näiliselt koledad asjad võivad olla seest ilusad ja alati ei tasu usaldada ainult oma nägemist vadi tuleb NÄHA teistmoodi…oma hingega!
Madu õpetas mulle, et vahest tuleb iseennast hammustada oma mürgiga, mis on sinu sees, et saaksid ise surra iseenda lolluses ja muutuksid uuesti elavaks! (inimene on iseenda kõige suurem vaenlane, kui ta laseb enda sisse liiga palju maiset sodi)
Karu õpetas mulle, kuidas mitte enam ära joosta hirmu eest, vaid minna hirmule vastu ja et see kaoks, saada sellega üheks.
Kotkas õpetas mulle, kuidas kasutada oma küüsi ja nokka, kuidas lennata universumis vertikaalis ja seda, et ära hoia tagasi oma tundeid ja küsimusi, kui need sind põletavad sinu sisemise tõe otsingul!
Samuti õpetas ta mulle, kes on kotka toit ja seda, et kotkapojad on prioriteet ja enne, kui hakkad lendama…peavad tiivad olema tugevad!
Mesilane õpetas mulle nautlema hetke, samas tehes kõike ülima pühendumusega, aga tšillilt, õisikute vahel surfates.
Sääsed õpetasid mulle märkama pühageomeetria mustreid ja seitset universumi heli suures sünkroonsuses! Ma pole kedagi teist näinud nii kaunilt tantsimas ja laulmas (helisid tegemas)
Puud õpetasid mulle igavikulist kannatust ja detailide märkamise oskust, samuti viisakust. Pärast seda ei lähe ma kunagi metsa ilma luba küsimata ja ei puutu ühtegi taime, enne teda kõnetamata!
Mida mina neile vastu andsin? Vabaduse ja tingimusteta sõpruse läbi hinge armastuse ja nn šhamaanitrummi vennaskonna olemise kosmilise kasti, kus me kõik nüüd seotud oleme.
Taotle isetult, kirega, armastusega, otsi taga kosmilist tõde ja soovi teada mängureegleid, mis iganes taustsüsteemis te ka ei viibi ja teile antakse nii teadmised, kui kaaslased kas väeloomade, inimeste või inglite koosluses või ka hoopis taimemaailma Hiite näol ja ära otsi taga kasu ja püüa muuta kõiki neid sulle usaldatud ja antud kosmilisi teadmisi maksevahenditeks ja kui sa seda ka teed, siis tea, et kõigel on hind ja iga sinu tegu määrab Universumi silmis, mida sulle järgmisena võimaldatakse kogeda!
Juhul, kui sa pole seal veel käinud, siis soovitan kiigata Universumi köögi poolde ja surfata kosmilises tuules!
Unenägemisteni!
Väeloomadest ja oma isiklikust kokkupuutest neist mõnedega räägime me viimases Uneränduri podcastis
Lisa kommentaar