11.12.2012 unenägemine

Meie kodu oli väikese mäe jalamil ja suuretoa põrand oli tehtud nagu lihvitud kristallist või läikivast kivist. See oli väga majesteetlik. Alguses ei saanud ma aru, mis teeb selle maja, ruumi nii suursuguseks? Aga see selgus hetke jooksul, kui abikaasa hakkas mulle rääkima, et aeg on muretseda endale pärismaalaste keskel suured maavaldused, kus oleks piisavalt toorainet, et hakata tootma looduslikku kummi, mis tähendas omakorda, et mul oli aeg asjad kokku kraapida ja hakata valmistuma reisiks.

Tõusin tasapisi kõrgemale ja nägin, et maja milles elasime oli suur haakrist ja see keskmine osa oli selle südamik, millest kõik muud osad välja hargnesid.

Minu ette rullus lahti hiiglaslik maakaart, mis oli nagu 20 km kõrguselt vaadatuna pisidetailide poolest peensusteni paigas. See kaart elas, ehk tunnistasin, et tegelikult oli see elav maa.

Võtsin taskust ühe vidina, millega juba vanad Odini pojad viskasid õnne, et näha kuhu suunas tuul nad viima peab. Minu vidin lendas suurte mägede suunas, aasia poole.

Läksin oma pilguga järgi, kui minu ette kõrgus mäemassiiv, nagu kardinad. Kuulsin ennast ütlemas, et olemegi jõudnud maailma kaardina juurde Himaalajasse.

Äkki kukkus vidin alla ja ma mõistsin, et selle taga on kohalikud pärismaalased, ilmselt vibude või muude arhailiste sõjariistadega, ootamas sõbralikke koloniste.

Hetke pärast asusin teele. Minu tee viis mind üle suurte platoode, kivikõrbe ja kuristiku kaldarada mööda suurte jõgede ääres. Teekonnal möödusin ma oma vennast, kes samuti oli sinnapoole teel. Küsisin ta käest roomajate kohta ja ta juhtis tähelepanu Noolmadude peale, kes stepirohus vilkalt sagisid. Samas olid nad nagu jää all. Vaatasin 360 kraadi üle maa ja panin tähele, et see koht oli väga eriline ja rikas oma looduvarade poolest. Minu ees kivide vahel lendas üks soolakala, kelle püüdsin kinni. Soolakala oli nagu vobla, valmis kohe söömiseks. Siis vedeles maas hulga juustu suurte kangidena, mis kasvasid nagu mägikristallid. Ma ei võtnud sealt midagi kaasa ja teekond jätkus, kuni jõudsin suure kaljuni, mis tõkestas mu tee.

Olin jõudnud sihtpunkti ja nüüd saabus tõehetke. Vaatasin seda võimsat kaljut, seda lootosõielehe kujulist massiivset ust ja äkki hakkas rääkima hääl: „Sa arvasid, et oma viimase rännaku teed sa Sonora kõrbes olevates mägedes. See teekond sinna oli mõeldud sul läbimiseks unenägemises ühe osana, aga tegelik sihtpunkt, see kuhu sa oled juba lapsena otsinud teed on siin, Shambala ukselävel. Sa oled kohanud oma teel mõõkhambulisi tiigreid, puumasid, erinevaid eluvorme, kelle olemus elus jaguneb mitmete dimensioonide vahel. Kas oled valmis lõpetama oma tee?“

Läksin kaljule lähemale ja nagu selgus oli koos minuga ka kaaslane. Ma ei vaadanud ta poole, aga ta oli minu selja taga. Samal hetkel tulid pärismaalased kaitsma oma püha kohta, sissetungijate eest. Tõstsin käe ja ütlesin, kõlaval ilusas eesti keeles, et tulin siis, et avada uks ja esitada neile paar küsimust, millele tahan ka vastust.

Pärismaalased olid minu suhtes aupaklikud, kuid kaaslase suhtes mitte, aga nad ei puutunud ka teda.

Läksin ukseni ja tabasin ennast mõttelt, et olen nagu Kääbik lohe Smaugi salajase kaljukoopa nähtamatuukse ees. Uks ise oli kõrgusega 5 meetrit ja laius kuksil 1,4 meetrit. Vasakul poolele oli kolm sümbolit. Kõige ülemine oli mulle senitundmatu kristall, sinakas, punakas, valge segu ja need kasvasid välja suukujulisest avast. Selle all oli kaks peopesa kohta ja veel sümbolid, mis tähendasid, et sa pead tegema nii….

Hääl räägib, et ainult need, kes saavad aru sellest sõnumist pääsevad sisse. Ma panin kaks kätt kokku ja moodustasin sõrmedega mudra ja kummardasin ühe sümboli poole. Siis panin kaks peopesa, enne vasaku käe ja siis parema käe täpselt kaljul olevate peopesadega ühte ja samal ajal liikusin kehaga nii, et ülakeha ja alakeha moodustasid 90 kraadise nurga ja see võrdus sügava kummardusega Sahambala ees. Kuumardust tuli teha kolm korda ja seda mõttes läbi peopesade. Nüüd oli viimane osa, kus pidin saatma läbi oma peopesade õige märgi, maailma kõige võimsama elemendi võtmes. Tegin ka seda ja nüüd käis suur raksatus. Tekkis tunne, et maavärin algab ja mägi liigub oma kohapealt ära. Pärismaalased ja mu kaaslane jooksid hirmunult kaugemale, mina aga astusin ukse eest kõrvale paremale poole, kus oli suur hulk karusnahku ja muid ohvriande pühale mäele. Tekkis selline ülemeelik huvi mängida peitust ja pugesin karusnahkade vahele ning võtsin enda näo varjamiseks musta naiste miniseeliku ette.

Samal hetkel tuli ukseavast jõud ja minu juurde jooksis üks väga kena tiibetlase välimusega tütarlaps 15-20 aasta vahel, kellega suhtlesime mõtete abil. Sain aru, et pean sealt välja tulema, sest on juhtunud õnnetus. Tulin ukse ette ja hüüdsin kõva häälega, minu nimi on Leonhard, tulin siia selleks, et küsida, mis saab nendest hingedest, kes saabuva maailmalõpu pärast on hävimisohus, kuidas leida neile pelgupaik?

Minuni jõudis vastuseks tugev mõttelaine, et kes iganes siit uksest sisse astub, peab olema valmis loobuma kõigest, mis seotud tavalise maailmaga. Tema jaoks lõppeb rada just siin ja ta neelatakse valgusesse. Me ootame sind, tule edasi. Minu silmade eest jooksis läbi elu, lapsed ja teadmine, et neid enam kunagi selles reaalsuses ei kohta.

Ütlesin uuesti, et tulin siia, et rääkida läbi, kuidas kaitsta neid hingi, kes pole määratud hävimisele. Ja teine küsimus-soov, millele tahan vastust ja lahendust on….

Samal hetkel kuulsin pärismaalaste kisa ja vaatasin selja taha, minu kaaslane oli võtnud pühalt mäelt, kui uks avanes, kaks väärteset, tõestuseks Shambala olemasolust. See oli aga suurim kuritegu ja teda haavati. Astusin kiirelt kaljude pealt alla tema juurde, kükitasin ja minu ees maas oli niru välimusega hundikoera/koioti sarnane olevus (see oli mu kaasalne). Tema sees oli 7 sukavarda suurust noolt, mille tagumised otsad olid kummaliselt väändus, justkui Wodoo nõiapiigid. Pärismaalased tulid vihaselt meie poole, karjudes, et vargad tuleb surnuks pista. Tegin oma parema käega, kaare liigutuse ja nad lükati ohutusse kaugusesse. Hüüdsin neile, et te metslastest koerad, see kaaslane ei teinud seda varguse eesmärgil, see on erinevate kultuuride eripära…ta ei teadnud teie reegleid.

Mu silmist pudenesid suured pärlite sarnased pisarad, mis kukkusid aegluubis parema käe peale, millega võtsin ükshaaval nooli tema kehast välja. Hakkasin neid võtma rindkerest ja lõpetasin jalaga. Terve vasakpool oli neid täis. Kokku 7 tükki. Mu kaaslane veel elas, hingas ja äkki mulle meenus, kohtumine Sonora kõrbes Mescalitoga, kes tutvustas mulle stiihiaid, kes andis mulle kingid ja päras vett tuli mägedest Koiott, kelle märk oli poolkuu ja kes kästi hoida lähedal aga samas mitte lubada sisemisse ringi, kuna tema meel on muutlik. Sain aru, et selleks, et saada 5 stiihiat, milleks on eeter, pidin ma kolmnurgana kasutama kaaslase abi…aga tema surm polnud selle saamise hinnaks.

Hääl mäe seest ütles, et pean tulema. Tõusin püsti, sirutasin oma vanad käed välja, suunasin nad ukse suunas ja ütlesin, et oma teisele küsimusele tahan ma vastust nüüd….

Hääl mäe seest rääkis samas teistega, kes tema ümber olid ja tõdesid, et just sellise suhtumisega inimesi nad ootavad oma keskele, kelle jaoks tõotatud maa väravad on lahti, aga kes loobuvad sõpruse nimel oma elu ohverdades valikust.

Kükitasin oma kaasalase juurde, panin talle käe peale ja teadsin, et minu viimane soov täidetakse, kohe tuleb mäe seest välja jõud, kes juhib elu, parandab tema hingehaavad. Tema ainuke viga oli selles, et ta ei suutnud loobuda asjadest, mis jäid siia maailma. See polnud tema süü.

Tundsin, kuidas ma kerkin ülespoole nii nagu iga teises maailmas käimisega, kui tagasi tulla. Minu sees oli teadmine ja lahendus 2009 aastal saadud ülesandele. Sain aru, et vabaduse valgusesse saavutab läbi loobumise ohverdades vajadusel ka oma valikud.

Ärkasin, kell oli 03.29