Tean, et inimestele meeldib mõelda, et nad on oma elu juhid, aga unenägemises ettenähtud asjad/olukorrad on seadnud selle mõtte kahtluse alla. Küsides kosmiliselt mõistuselt unenägemises, et kuidas mõista meie valikuvabadust elus juhtimise osas ja kui palju on elus asju ettemääratud, sain vastuseks korraliku koolitunni.

Huvitav on see, et unenägemise reaalsuse taustsüsteem muutub väga tihti “sobiva” kujundusega ruumiks, andes märku informatsiooni sisust, selle edastusest või vastuvõtmisest.

Kui minu unenägemises on kool/klass/auditoorium, siis on selge see, et olen õpilase rollis, kes kuulab “taevamannat”.

Kui minu unenägemises toimub tegevus haiglas/kiirabiautos vms kohas, mis seotud arstiabiga, on aeg terveneda või pöörata tähelepanu sellele.

Kui minu unenägemises on tegu loomaiaga, siis on see alati metafoor maailmast ja seal toimuvast, kus inimesed on võrdsustatud loomadega, kelle käitumuslik harjumus ei erine sugugi teistest imetajatest.

Samas, kui unenägemine leiab aset Hullumaja taga või ees, siis olen valmis enda elus olevateks suurteks, hulludeks ettevõtmisteks või pingeliseks olukorraks, kus vaja säilitada kaine mõistus ja terav taip, sest hullumaja on alati hullumaja, kus enamus on omamoodi hullud ja nende tegemised on kannustatud pisikesest hullumeelsuse sädemest.

Kui minu unenägemises on aga sümbolid X või Y, siis sõltub kontekstist. X inimese käes on lõpetatud tegevus aga Y on alati edasiminek, aga, kas läbi selle, et teed lahknevad või hoopis lähevad kokku, sõltub Y käes hoidmisest.

Unenägemises on palju pisidetaile, millel on alati väga suur tähendus kas siis asukohapõhiselt või just detaili mõistes.

Tulles tagasi püsitatud teema alguse juurde, toimus see õppetund klassis. Olin seal üksi, ruum oli valge, tahvel oli ka valge. Õpetajat ei olnud, aga oli hääl ja kõik tema häälega räägitavad asjad said kuju ja vormi valgel tahvlil skemaatiliselt.

“Teil kõigil on oma teekond, seda võib tähistada lineaarsena punktist A O-sse. See on maiselt tabatav ja lihtne mõista. Algus ja ots.

Aga see on kõigest sinu elu teekonna kesktelg. On olemas ka teekonna ääred. Suures plaanis on su teekond alati sirge ja punktist A punkti O aga nagu duaalsetele kaksikolenditele omane, kõigute lainetena polaarsuste vahel. Kord tõmbab üks pool, kord teine.

Isegi siis, kui sa mõtled, et teed oma valikuid, on need kõigest väikesed valikud, mis ei muuda sinu teekonda punktist A punkti O.

Kui sa oled oma hetkes ja elad teadvustatult, olles ärkvel oma reaalsuses, võid öelda alati, et oled oma rajal, oma õiges kohas ja punktis surmade vahelises ajas”.

See väljend “Surmadevahelises ajas” on väga kummaline ja mu teadvus jäi korraks sinna seisma. Sest me tavaliselt ei mõtle nii, et elu on surmade vaheline ala/aeg/hetk. Elu on elu. Aga see kui tahvli peal tekkis joonistatult rada ja teekond ja kõikumine (vaata pilti), mis oli ELUNA nn surmade vahelises alas, pani mind kuidagi teistmoodi tundma. Selles oli justkui mingi igatsus selle aja kohta või olemise vormi kohta, mis on elust väljaspool ja korraga tundus, et ELU siin on nagu mingi ajutine tegevus, mille peab ära kannatama ja siis on jälle tsill 

“Teie teekond Surmade vahelises alas on ettemääratud suures plaanis. Aga väikesi muutusi võite te ikka teha, valida kas teekond ühe või kahe jne vahel, mis suurt plaani ei mõjuta!” oli hääl resoluutne.

Teekonna lõpus on sinu Hingeteadvus täis kogemusi, elamusi, Olnut, mis on täidetud emotsioonide energiaga. Elu on nagu kosmilise Hingeteadvuse patarei laadimine ja samal ajal ka selle tühjenemine. See saab laetud täis ja kõik, mis tuleb Olnust kaasa, on sinu Hingeteadvuse jaoks alati parim.

Kui teadvus pole teinud oma elust kokkuvõtet Surmade vahelise ala elukastis, toimub kokkuvõtte tegemine maise teekonna 0 punkti hallis tsooni, ehk elu lõpus. Mõne jaoks toimub see kiirelt, mõne jaoks aeglasemalt. Seda võite võrrelda ka ajaga, mis on kui Suur selginemine, Elusettest“.

Iga Hingeteadvuse mänguruumiks jääb alati tema polaarsuskast, mille sees on kõike seda mida otsid ja kõike seda mida leiad. Isegi siis, kui sa midagi ei vali on see ka valik, sest otsustades mitte valida oled sa teinud valiku. Aga milline valik neist on tõeliselt sinu, on väga vale küsimus.

Kõik on üheaegselt sinu, mis sinuga toimub, sellepärast võta ELU surmade vahelises alas mitte polaarsuste vahelise kõikumisena, vaid ühe tervikliku vältimatu imelise teekonnana, mis on suurepildi võtmes sirgjoon, universumi gravitatsiooniväljas.

Unenägemisteni