Kui sa oled kogu oma elu kirjutanud unenägusid ja unenägudest siis on elus päevi, kui ei viitsi kirjutada üles ühtegi sellist, mis ei ole kosmilise tarkusega sepistatud. Töötan need tavalised uned lihtsalt hommikul enda jaoks pea läbi ja unustan.

Ajaga õpib iga unenägija mõistma enda unenägude energiat, kas on see kantud kõrgemast Jõust või elusisese sagimise tulem.

Samas ka kõige tavalisem uni, mis on juhitud päevakajalisest temaatikast, näitab ära sinu enda sisemised mõtted, tunded, asju, mida sa võibolla kohe ei teadvusta.

Ja nii on, et isegi, kui ma ei viitsi…saan ma aru, et UNED, mis on hommikul selgelt meeles, ei ole tulnud mu teadvusesse mitte sellepärast, et neile tähelepanu ei pööraks, vaid sellepärast, et just märkaks ja teeks sealt omad järeldused.

Vahest, kui ma ei viitsi… ja mõtlen, et maailm peatub… see on inimlik illusioon. Maailm ei peatu, elu ei peatu, teadvus ei peatud kunagi, ta lihtsalt liigub ühest vormist teise ja külastab erinevaid taustsüsteeme.

Meie Teise Ise teadvus on kui ajatu laps, kes ei peatu kunagi ja kelle mängulisus ei rauge, vaid käib meiega kaasas elust-ellu ja tema viitsib alati.

Mõtlen enda ühte viimast selget unenägu, kus olin Dinosaurus ja omasin muna, millest koorus välja armas tibu

Kuna päeval nägin sulgedeta linnupoega pesas, oli see tõukeks näha unes, et olen dinokas. Kuna linnud ja dinokad on ju sugulased nii nagu minikoer ja hunt, siis oli aju loogika lihtne, kantides teadvus automaatselt üle dinosauruseks sest olen püüdnud varasemalt mõelda, et millised tunded olid nende elukate sisemuses?

Me ei saa kunagi teada, kas minu tajutud tunded ja mõtted dinosauruse sees olid 1:1-le nendega kunagiste loomadega, aga ma saan tõdeda, et läbi subjektiivse teadvuse prisma, olin ma väga hea dinosauruse ema ja ma armastasin oma muna ja me õppisime koos lendama-hõljuma.

Üks kõik, kui veidras vormis sa öösel ka oma tegusid ei teeks, see kuidas sa suhestud toimuvaga näitab alati sulle sinu sees peituvat valgust või pimedust!

Unenägemisteni