4.12.2017 aastal oli see öö, mis muutis minu teadvuse teadlikkust kardinaalselt. Sellel ööl teostus minu kogu elu oodanud taotlus, käia ära Universumi alguses. Ma tean, et inimmõistuse jaoks on see väga sürr..ja see oli sellise välja öeldud Jõuna ka minu jaoks, kui ma selle taotluse esitasin (st väga tugeva soovi). Meenus K.Raud pilt “Teekond maailma äärele.

Iga taustsüsteem on piiratud piiriga, see on selge. On olemas keskpunkt ja on olemas piir-äär, tsoon, kus keskpunkti mõju enam ei avaldu ja sealt edasi tulevad mängu teised Jõud.

Kui noorena algasid mu astraallennud, muutis see mu arusaama inimkehast, elust-surmast, sellest, et meie süsteem on duaalne ja me inimestena ei tea praktiliselt midagi Universumi seaduspäradest, sest meie kollektiivne nägemine-tajumine on alla Universumi normaalse IQ. Vabandan selle vulgaarsuse pärast, aga see ei muuda sisu.

Inimloomus on ehitatud nii, et meie sees ei kinnistu Tõde enne, kui saame isikliku puudutuse-tõuke ja alles siis, me suudame läbi oma hingetunnetuse avardada oma piire ja teadmisi, sest me oleme seda kogenud.

Kõik, mis meiega toimub on ülimalt subjektiivne, me näeme ja kogeme seda läbi isikliku olemuse. Pean olemuse all silmas seda kõike, millest me oleme loodud ja mis on elude ülene, ajatu, igavene.

Kui inimene hakkab oma teadvusega rändama unenäos ja sellel rännakul on ka kaasas su teadlikkus, siis on see suhteliselt sarnane astraal tasandile. Ainuke teistmoodi asi on see, et astraalkehas on meie füüsiline maailma täpselt selline nagu ta on, aga see on laiendatud energeetiliselt ja värviliselt. Unenäomaailma astraalmaastik on aga metafoorsete kujundite rikkalik paradiisiaed. Kui ma olin ükskord astraalis, tekkis mul huvi minna unenäomaailma. Üllatus oli see, et samal hetkel tekkis minu ees uks, mis viis ruumi, mis koosnes väikestest kuubikutest. Kuubid olid kuubikutes ja iga kuup oli unenägemise ruum mille avarustes meie teadvus öösiti seikleb. See oli huvitav ja üllatav kogemus, et unenägemiseruumid asuvad astraalmaailmast nagu eraldatult ja kõik on väga rangelt piiritletud.

Samasugune tore avastus on olnud olla unenägemises ja sealt teadlikkuse baasilt öelda taotlus astraalmaailma minekuks. Hetke pärast näed sa, kuidas see unenäoruum avab oma uksed…kuhu? Lõpmatusse ilmaruumi. Ükskord olles teadlikus unes ja tehes nii astusin ma sellest kuubist välja astraalkehasse ja sattusin tähtedega ümbritsetud põhjatusse kosmosesse. Mul ei olnud aimugi, kus ma olen. Kus on kodu? Küsisin ma endalt sest mu mõistus ei hoomanud üldse midagi. Mu kohataju on kadunud ja mind ümbritses sisuliselt lõpmatus. Vaigistasin oma maise mõistuse, mis oli minuga kaasas ja pöördusin sama küsimusega oma ajatu hingeteadvuse poole. Kus on kodu, kus magab minu keha? Ja samal hetkel tekkis helesinine peenike joon, mis näitas mulle kätte teekonna Maani…magava kehani. See polnud sirgjooneline. See teekond oli nurgeline, järgides geomeetriat. Sain aru, et lühem teekond punktist A punkti B ei ole astraaltasandis tegelikult kunagi sirgjoon . Miks? Sest me elame multidimensionaalses universumis , mis on pidevas muutumises, sest kõik liigub ja muudab oma asukohta. Ueh…tean, et see on keeruline, eriti, kui sulle ei meeldi füüsika nagu ka mulle , aga õnneks on olemas ajatu hingeteadvus, kes ütles, et mine tagasi unenäoruumi ja lõpeta astraalkehas olemine ja sa ärkad õiges ajas, õiges kohas.

Pärast seda olen ma vältinud unenäoruumidest väljumist, sest tegelikult mul tekkis aukartus väikese hirmuga selle lõputu avaruse ees, mis kubiseb elust, seaduspäradest, millest mul pole oma mõistusega aimugi.

Unenäoruum, on oma olemuselt väga huvitav, mingil seletamatul põhjusel suudab see olla ühenduses universumi piiridega. Ära küsi minult mis moodi? Aga see on jätnud mulle mulje ja tunde, nagu oleks universum ümber unenäoruumi sfääriliselt ja see kuup-kuubis unenäoruum on universumist vaadatuna kui väike aju  just, kus ei ole paista kuup-kuubis moodustist, vaid suur kollektiivne teadvusvõrgustik. Ja ometi, kui ma olen läinud universumisse ajatu hingeteadvusena, kellel pole midagi muud peale sfäärilise olemuse, on Universum hoopis teistsugune. Ta on silinder, korrustega, keskteljega, milles on struktuur, kuhu mahuvad kõik maailmad, unenäoruumid, tähed päikesed, galaktikad ja meie väikesed kirbud…SUURTE EGODENA :DDDDDD

Need rännud ja käimised tõid mind taotluseni, käia ära universumi alguspunktis ja see õnnestus. Näha Loovjõudu-Loojat sellisena nagu ta on. Mõista reegleid, millised nad on ja mis on ülimad. Saada aru iseenda kõverusest ja lollusest. Selleks teekonnaks sinna, pidin ma teadlikuks saama oma algusest. Sellest hetkest, kui ma esimest korda eludeüleselt teadvustasin, et see olen MINA. Nimetu, ajatu, kehatu. Et ma olen osa suurest pildist, kellel on antud võime leida üles koht selles mosaiigis ja sobituda, saades uuesti osaks kõiksusest. Pidin kokku koguma kõik oma eludeülese Jõu ja suunama selle taotluse sambasse, et jõuda sinna.

Siin peitub üks suurimaid saladusi elus. Kui ümarteadvus leiab oma koha kolmnurgas ja sobitub sinna, on algus ja lõpp ühinenud.

Sellel teekonnal, seal lõpus, sain ma teadmised, mis vapustasid mind üdini-hingepõhjani.

Taotlus on JÕUD, mis paiskab sind välja, samal ajal toetudes JÕULE, mis on su teadvuse teekonna SAMMAS!

Kui sa oled eksinud ja ei tea, kus on su kodu, ei pea sa tegema muud, kui lõpetama taotluse ja see tõmbub koos sinuga tuldud teed tagasi!

Me oleme jätkuvalt Loovjõu taotlus, kellel on laenatud aeg ja ruum, mõistmiseks.

Kogu meie olemasolev reaalsus koos kõige meid ümbritsevaga on selle Taotlusesamba sees täpselt niikaua, kuni see Taotlus liigub edasi oma eesmärgi suunas.

Üritades muuta maailma „paremaks“ paigaks, tegutseme vastu Loovjõu printsiibile ja tõele, milline on universum.

Inimteadvuse „parimas“ on sees vähim teadlikkus!

Unenägemisteni