Mäletan, kui noorukina sai õhtul magama minnes soovitud näha und, mis näitaks mulle suunda või majakana valgust ja see öö ärkasin ma üles oma teadvusega ning sõitsin paadiga pilvede vahel taevas. Pilvede vahelt kõrgus välja katedraal värvilise mosaiigist avadega. Sõudsin läbi pilvede otse katedraali ja seal oli Jumal. Mitte inimese kujuna, vaid valgusosakestena, mis kuldasid ja sätendasid valguskiirtes.

Eile öösel meenutasin enne magama jäämist seda hetke ja unenägu viis mind situatsiooni, kus elasin planeedil MAA ja mind hakkas jälitama saatan. See oli tüütu, isegi väga. Lendasin ta eest ära erinevatesse taevastesse, lugesin veel, et taevas1, taevas 2, taevas3. Igas tasandis sain olla natuke aega rahulikult, kui ta tuli järgi.

Lendasin järgmisesse taevasse ja lõpuks, kui olin kõige viimases, kõige kõrgemal, lootes, et saatan ei tule tüütama…ta jõudis ka sinna.

Esitasin Universumile taotlus-küsimuse, et kuidas saada saatanast rahu. Kui äkki Universum vastas häälega. „Lahusta ennast kõiksuseks!“

Samal hetkel ma teadsin, mida ma tegema pean ja tegin seda, muutudes väikesteks valguse osakesteks, mis sätendasid-kuldasid kosmilises öös tähetaevas.

Saatan jõudis kohale ja otsis taga mind…kujuna, inimesena…aga ta läbis mind nagu inimesed läbivad udupilve. Olin nii laiali laotunud, et tundsin teda üle taeva ennast läbimas, aga ta ei hoomanud, et see olen mina, sest ta otsis kuju-objekti.

Lihtne…oli mu mõte, geniaalne. Antud selge unenäo nägemus viis mind mõttele, et ka inimesed otsivad taga jumalat…kujuna….objektina…aga me ei hooma, et ta on kõik kõiksuses, nagu ma ise, olin peidus kõik-kõigena saatana eest.