Unenägija, kellel on ”rändurisündroom” kohtab oma teekonnal imesid, mis panevad ta esitama küsimusi. Mida rohkem ta näeb ja püüab mõista, seda suuremaks läheb tema mänguväljak. Ühel hetkel taipab nägija, et meie tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega kõigest, mis meid ümbritseb ja kõik nähtavad kogetavad tõed on nn”hetke tõed.”

Olen nende otsast-otsa rännakutel esitanud endale tihti küsimusi, eriti, kui mängus on hoomamatud Univerusmi piirid, mis on nii kolossaalselt suured, et lihtsalt see ei mahu teadvusesse.

Täna öine arutelu on kunagise küsimuse-taoltuse järelkaja, kus oli aruteluks: ”Kas Universumi Looja võib enda loomingu hävitada?”

Esitasin selle küsimuse, kui olin unede vahelises staadiumis ja ärkasin korraks üles, ärkamata siia maailma.

Minu teine ise vastas küsimusega: ”Kas kunstnikul, kes loob oma teost on õigus oma teos-taies hävitada? Kas munk, kes joonistab liivamandalat on õigus oma liivamandala laiali pühkida? Kas sinul, kes sa kogu aeg midagi ehitad on õigus üks ehtisi teiseks muuta, lammutades algne ja tehes uue?

Minu esimese Ise teadvus, olles sattunud kui Teise Ise turmtule alla suutis selle peale piiksuda vastu küismuse:” Aga, kui selle teose-loomingu osad on kõik indiviidid isiksused, hinged…”

Ma ei suutnud lõpetada, kus Teise Ise poolt tuli edasi:” Kas sul on õigus lõpetada oma söök, mida ei taha, loobuda emotsioonidest, mida ei soovi, mitte teha tööd, mis pole sinu jaoks?

Universum saab otsa just siis, kui kõik selles olevad teadvused on jõudnud mõistmiseni, sinna maani on aga teie mõistes lõpmatu igavik aega!”

Ärgates tekitas kogetu minu jaoks uusi küsimusi….mida tähendab ” jõudnud mõistmiseni”?

Unenägemisteni!