Unenägude ja ärkveloleku vahepeal on olemas nn hea must tühjuse ruum, kus tulevad head visioonid ja mõtted ja milles võib kirjutada raamatutele peatükke.

Täna varahommikul lahkasin ma seal äärmuslikku fatalisimi ja minu teadvuses rullus lahti pilt, kus kogu inimese elu oli joonistatud mustades kontuurides, figuurides, tegevustes.See kord oli minu esimese ise hääl, kes ütles:” Elu sisu on nagu must-valge varasemalt ettemääratud pilt. Sinu valida on, millise värviga sa need värvid. Kontuurid jäävad ikka samaks.

Mõtiskledes unenägude ja unenägemiste üle, kus ühes taustsüsteemis kohtuvad süda, hing, teadvus (esimese Ise) , mõistad, et väga raske on vahest elada nii, et sa ühte või teist või siis kõiki kolme ei kahjustaks. Alljärgnevalt mõistujutt samal teemal.

Tühjusele järgneb vaikus. Nüüd kuuled sa oma südant. Tema häält. Vait, süda, tahan vaikust! Süda jäi vait aga miski ikka tegi häält sinu sees, helisedes. Südame vaikides sai kuuldavaks hing . Vaiki hing, ma tahan vaikust!

Hing vaikis vaikuses, mis tundus lõpmatu. Möödus aeg, süda vaikis, hing vaikis. Justkui oleks mõlemad üksteise peale solvunud. Siis ütles hing. Aitab vaikusest ma tahan kuulda südame häält! Süda tegi tuks. Hing pööras ennast kehas silmadega südame poole ja ütles . Ma armastan sind, sest sa oled kõige südamlikum keda ma tean. Süda sirutas oma loited hingele ja ütles. Sina jälle kõige hingelisem keda eales olen tundnud.

Kas vaikusest aitab? Küsisin mina. Kes sa veel oled? Küsisid hing ja süda üheskoos.Ma olen see, kes tegi südamele ja hingele haiget, väga, väga. Ma olen teadmatu teadvus, kes ei tea midagi sinust süda ega sinust hing.

Pole hullu, vastasid süda ja hing, kuniks on elu võime sind aidata mõista, mis on mis! Peamine, et mõistsid lõpuks, kui olid teadmatu ja eksinud.

Unenägemisteni